Neli autorit

"Loomingus" nr. 11 on luuletusi neljalt autorilt. Esikohal on Maarja Kangro omad, kes on rohkem "Vikerkaare" tüüpi autor. Ta vannub kurja roosamanna kallal, aga kiidab veini. Võibolla vein meeldib talle ka sellepärast, et alkohol on kahjulik.

Järgneb Mats Traat, kelle seisukohtadega olen rohkem nõus, aga kes seekord keskendub siiski liigselt negatiivse väljatoomisele. Näiteks ei meeldi talle verest nõretavad raamatud. Ajalooraamatud on ka verest nõretavad, aga ometi on nende lugemine kasulik.

Selles numbris on kõige vähem kritiseerida Livia Viitoli luuletuste juures, kuigi temagi pole mingi lemmikautor. Tema positiivset välja toob, näiteks et kui majas on elanud kuulus kirjanik, siis on see maja tähtsam. Eile osalesin ühe kuulsa kirjaniku sünnipäevapeol, aga olulisem oli, et seal oli väikseid lapsi, kes pole veel ühtegi sõna kirjutanud.

Kõige kuulsam luuletaja selles ajakirjanumbris on Friedrich von Schiller, keda on tõlkinud Ain Kaalep. Aga need luuletused ei tundu nii head, nagu autori kuulsuse põhjal võiks eeldada. Kunagi sõnastasin, et ootan luulelt, et see oleks korraga ilus ja naljakas. Naljakat ei ole neis Schilleri tekstides kõige vähematki. Haaravat rütmi samuti mitte. Põhiline on mõtted. Need luuletused mõjuvad nagu klassikaline muusika. Üks klassikaline muusik rääkis ükskord kuskil, et mõned inimesed ütlevad, et klassikaline muusika on kurb, aga et tegelikult ilu ei olevat kurb. Ometi nimetavad klassikalise muusika sõbrad seda ise tõsiseks muusikaks. Kas see on siis tõsine, aga rõõmus?