Ülelugemised

Istusin autos ja lugesin blogist vanu unenäoüleskirjutusi. Need olid ilusamad kui praegused, aga samal ajal oli neis ka rohkem selliseid kohti, mille olin välja kirjutamata jätnud. Neis unenägudes oli palju juttu vihmast. Ja sellest, et ma tahtsin Moskvasse minna. Moskvas elas Oudekki. Ema ütles, et Oudekki on välismaalase laps. Vastasin, et üks asi, kes ta on, teine asi, mida ta on teinud. Oudekki ei olnud hea inimene, aga ta oli head teinud. Minu lapse üks vanavanem oli kass, mis oli halb. Lugesin Dumas' raamatut. Musketäride raamatud tuli aeg-ajalt üle lugeda, et vaadata, kuidas enda arusaamine ajaloost on edasi arenenud. Priit oli nii teinud. Mina olin ka ühe raamatu juba teistkordselt läbi lugenud ja nüüd lugesin järgmist. D'Artagnan läks kiirustades väravast läbi, enne kui see uuesti sulgus. Tal olid jälitajad kannul, aga ta jäi lugema, mida Aramis on kirjutanud, nii jõudsid jälitajad lähedale. Aramise lossis oli alati kolmele musketärile kolm kohta lauas kaetud, kuigi nad ei olnud enam palju aastaid kohtunud. Meil oli sama moodi. Ainult et kui raamatu tegelaste jaoks oli kõige tähtsam eluperiood noorus, siis minu jaoks lapsepõlv.

Helina oli pannud oma blogisse ühe üleskutse allkirja andmiseks, nii et oma blogi avades nägin ma seda seal. Kui mult oleks küsitud, kas Helina mulle veel kirjutab, siis oleksin saanud öelda, et ei kirjuta, aga internetist tilgub tema kohta informatsiooni. Kiri, millele allkirja sooviti, ütles, et allakirjutajad pole Lissaboni lepingu ratifitseerimise vastu, kui lepingut muudetakse ja kirjutatakse sinna sisse inimeste õigused. Ma polnud kindel, kas Helina ikka sai aru, mis on selle kirja mõte. Need õigused, mis olid vahepeal lepingust välja jäetud, olid just need, mille vastu ma eriti olin. Ja ma ei andnud allkirja ka sellepärast, et olin isegi paremaks tegemise korral täielikult Lissaboni lepingu vastu. Helina oli saanud selle kirja ühelt mehelt, kellel oli ühe maletaja nimi. Aga ta ilmselt ei olnud see maletaja ise, sest see oli minu teada ammu surnud. Maletaja nimega mees saatis mulle pahameelekirja, et ma allkirja ei andnud ja et ma ei liitunud tema sõprade nimekirjaga. Ma ei tahtnud nende sõprade nimekirjadega liituda, kes päriselt sõbrad ei olnud.

Olin kirjandusmuuseumis. Üks tüdruk istus minu kõrvale. Mõtlesin, kas vaadata, kes ta on. Ta hakkas minuga ise rääkima ja osutus üheks klassiõeks. Ta ütles, et püiab ka haigena alati kooli kohale minna. Mina ei pidanud haigena kohalkäimist vajalikuks. Kirjutasin ühest köitest numbreid välja. Iga numbri lõppu tuli panna teine number, et rida vahetada. Mul tuli mõte, et lõppu on vist õigem panna teistsuguseid numbreid kui seni olin pannud, sest teistsugused jääks nähtamatuks. Mul olid käed märjad ja köite peale läksid veetilgad. Pühkisin need taskurätiga ära. Muuseumi töötaja tõi mulle ühe artikli, et ma selle ka arvutisse sisestaks. Ta ei saanud aru, et ma ei kogu sel teemal artikleid, vaid Tõnissoni omi.

Ühes majas toimus pidu. Muusika mängis. Tristan läks Erikule kallale. Ütlesin Tristanile, et varem oli ta parem inimene. Tristan vastas, et ei mäleta. Iga riigi koha peal kõlasid erinevad luuleread selle riigi keeles. Taani koha peal kõlasid read, mis tähendasid taani keeles, et Taani sild peab olema üles tõstetud. See pidi enamus aega üles tõstetud olema selleks, et laevad saaks läbi sõita. Aga niiviisi ei saanud autod mööda silda üle väina sõita. Autosid tuli vedada teiste laevadega risti üle väina.