Ajupildid

Lähenes minu sünnipäevapidu. Pille rääkis, et Helen oli mult küsinud, kas ta võib sinna tulla. Mina olin vastanud, et võib küll. Helen oli öelnud, et aga sinna tuleb kindlasti väga palju rahvast. Mina olin öelnud, et 10 inimest. Tegelikult neist 8 olid perekonnaliikmed. Aga nüüd oli Pille hakanud ise suuremat arvu külalisi kutsuma. Tallinnast pidi tulema Eva. Pidu pidi toimuma psühhiaatriahaiglas ja osalema pidid ka kõik sealsed patsiendid. Oli toodud pilte selle kohta, kuidas erinevate haiguste korral aju muutub. Kõige rohkem muutus see skisofreenia korral. Igale selle haiguse sümptomile vastas erinev muutus aju väljanägemises. Kuna erinevatel haigetel esinesid erinevad sümptomite kombinatsioonid, oli ka ajupilt igaühel erinev. Ma ei tahtnud pilti oma ajust näha.

"Sirbis" ilmus artikkel anonüümselt kirjutamise vastu. Artiklile olime korraga alla kirjutanud isa ja mina. Ma ei mäletanud, kelle osa täpselt milline oli olnud. Aga vist oli nii, et mina ütlesin isale, et ta sel teemal artikli kirjutaks. Isa kirjutaski, mina midagi ei lisanud, aga kuna idee oli minult, siis lisas isa ka minu nime. Kui mina isa soovitusel artikleid kirjutasin, siis neile isa nime ei lisatud. Lugejad võisid arvata, et sellest artiklist osa lõike on minu kirjutatud. Ja võis jääda vale mulje, nagu oleks isa ka kõigis teistes asjades minuga samal arvamusel. Nii võidi minu blogi lugedes arvata, et seal on ühtlasi isa seisukohad. Tänane artikkel oli suunatud nooremate autorite vastu. Ma olin ise ka noorem, aga selles küsimuses olin isaga samal seisukohal.