Tagasilükkamine

Kõndisin Toomemäel. Varasematel kordadel olin käinud mäekülgedel kivide juures kükitamas. Otseselt see midagi ei andnud, küll aga enesetunnet. Läksin metsa alla. Seal jooksid lehm ja vasikas. Põgenesin põõsaste vahele, sest lootsin, et läbi tihedate põõsaste ei hakka lehm kallale tulema. Korjasin seeni. Seeni kasvas metsa all palju, aga enamust ma ei tundnud ära. Mul oli käes ainult kaks seent ja üks neist pudenes veel maha. Pidin korjatud seened millegi sisse panema, et nad ära ei kaoks.

Vaatasin käsikirja, mida ema toimetas. Ta jõudis järeldusele, et käsikiri on nii kehv, et tuleb tagasi lükata. Selle oli kirjutanud üks minu õppejõud. Tal ei olnud loengud ka hästi välja tulnud, aga mõtlesin, et võiks siiski raamatu välja anda, kui see on juba kirjutatud, kõik raamatud ei peagi ühe head olema. Siis vaatasin, et võibolla rääkis ema hoopis sellest, et käsikirjas lükkas mees naise tagasi. Võibolla tuli ainult see lõik välja jätta. Või oli ema tagasilükkamise väljendit lugedes jõudnud mõttele, et teine asi tuleb ka tagasi lükata. Isa ütles, et naised ei ole ajaloo osa, vähemalt tol ajal ei olnud, ja vanemad ajaloolased naistest ei kirjutanud.

Istusin voodi peal. Üks vend tuli mind mingite pähklisarnaste asjadega loopima. Tahtsin neid enda kätte võtta ja maitsta. Mõtlesin, et võibolla Helina sellepärast lõpetaski mulle kirjutamise ära, et vaatas, et ükski minu neljast raamatust ei ole tähelepanuväärne teos. Kirjutasin märkmikusse. Jätsin kogemata ridu vahele, aga keerasin rea üles tagasi. Üks vend rääkis, et sellepärast, et mina talle sõrmega silma torkasin, torkas järgmisel päeval naaber ka. Ütlesin talle, et ta on ise kõigisse halvasti suhtuma hakanud ja sellepärast tundub talle, et kõik on tema vastu. Siis mõtlesin, et ta ei ole enam sellises vanuses, kus selline muutus vanuse pärast peaks toimuma, siis on põhjus milleski muus. Üks kunstnik oli lasknud ennast ilma riieteta pildistada ja kirjutas pildi juurde oma perekonnanime. Mind nimetati eesnime pidi. Vastasin, et ma ei ole Simo, see on väikse lapse solvamine.

Laulupidu lõppes ja rahvas hakkas lahkudes skandeerima Kalev-Kalev. Tõnisson lamas skandeerimise puhul laua peal. Varasematel kordadel oli ta juba enne lamamist ehitanud lamamiskoha kõrvale sanga, millest kinni hoida, et teda maha ei saaks visata. Aga vahepeal ei olnud keegi visata proovinud ja ta oli sanga ehitamise unustanud. Seekord püüti teda alla visata. Aga ta hoidis siiski kõigest jõust lauast kinni, kuigi see oli raskem kui sanga olemasolu korral. Ja ta andis viskajatele tugevaid jala- ja käehoope, nii et need ei saanud temast jagu.