Anekdoot unustamisest

Täna vedelesid kõnniteel õunad. Vaatasin, kas seal kasvab õunapuu. Ja seal ta kasvaski, väljaspool aedasid. Lehti küljes ei olnud, aga mõned õunad olid. Reedel pakuti õunu saunas. Lõikasin ühe pooleks ja ütlesin, et ei saa aru, kas on mädanenud või mitte. Vastati, et mädanenud ei ole, ainult külma saanud. Aga üks mees viis selle prügikasti ja ütles, et kes tahab, võib sealt võtta. Nõukogude ajal kirjutati ajalehes, et kapitalistlikes riikides otsivad inimesed prügikastidest toitu. Kirjutasin sellest aastaid hiljem listi, et tol ajal me seda ei uskunud, aga nüüd otsitakse Eestis ka. Üks listi liige küsis selle peale, et kas ma Nõukogude ajast pudelikorjajaid ei mäleta. Vastasin midagi umbes sellist, et metsa alt korjan pudelid ise ka üles, aga mitte vaesuse pärast. Ükskord maleklubis öeldi, et seal on igaüks erinevat usku - üks on katoliiklane, üks satanist ja üks taarausuline. Taarausuliseks nimetati seda, kes pudeleid kokkuostu viis. Tegelikult oli neid kaks inimest. Üks oli noorem ja hea tervise juures, teine vana ja kogu aeg purjus. Vanem mees lubas noorema ära tappa, et see tema eest pudelid ära võttis. Selle peale naerdi ja küsiti, kuidas ta jaksab. Ühel päeval visati see vanem mees klubi uksest välja. Välja visati ka majaelanik, kes tuli millegi üle pahandama. Klubi uksel oli vahepeal silt: "Neegritel sissepääs keelatud." See koristati sealt varsti ära ja öeldi, et sellest võib skandaal tulla. Varsti üks jaapanlane ja üks ameeriklane tulidki klubisse. Kuigi ma ei kuulunud ülikooli ajal ülikooliga seotud korporatsioonidesse, käisin iga pühapäev maleklubis. Pikemate turniiride ajal ka kolm korda nädalas. Tol ajal ei piirdunud pikad turniirid kolme päevaga, vaid kestsid kuu aega. Voorud toimusid teisipäeviti, neljapäeviti ja pühapäeviti. Kellele mõni neist päevadest ei sobinud, võis muu mänguaja kokku leppida. Ükskord ühele venelasele ei sobinud ja ma ütlesin, et võin mängida reedel. Tema sai aru, et ültesin "sreda". Vaatasin kodus sõnaraamatust järele, et see tähendab kolmapäeva. Läksin siis kolmapäeval kohale ja venelane oli platsis. Mina olin öelnud reede selleks, et kauem valmistuda. Sellest ma olen võibolla juba kirjutanud. Vähemalt olen sellest korduvalt suuliselt rääkinud. Kaevatakse, et vanad inimesed räägivad ühte ja sama juttu sada korda. Mina räägin tegelikult ka, aga need, kellele ma neid korduvalt räägin, unustavad ise ära, et ma olen varem rääkinud. Nad unustavad ka neid jutte, mis nemad on rääkinud. Kui ma meelde tuletan, siis vahel ei usuta ja vahel imestatakse, et ma mäletan. Üks mees tegi nalja, et saab küsida nii "kuidas sa seda mäletad?" kui ka samalt inimeselt mittemäletamise korral "kuidas sa seda ei mäleta?" Viimati ma rääkisin talle, kuidas mul tema küsitud saksakeelse sõna tähendus kohe meelde ei tulnud, aga hiljem kodus tuli. Tema ütles, et tema ei mäleta, mis tal meelde ei tulnud. Räägiti anekdoot, kus vana professor ütleb: mul on hea mälu, ma ei mäleta ainult kolme asja - nimesid, nägusid ja mis see kolmas asi oligi?