Kahtlane helikopter

Läksin rõdule. Kõrgemalt korruselt või katuselt tuli köis, mille külge oli seotud telliskivi. Võtsin kivi oma kätte, et see köie küljest lahti siduda. Aga loobusin sellest siiski, mõeldes, et võibolla pole köit alla lasknud pätipoisid, vaid töömehed. Lasin köieotsa uuesti rippu. Lahkusin siiski rõdult, et mulle kiviga vastu nägu ei löödaks. Nüüd nägin aknast, et köit veab helikopter. See peatus pikemalt meie maja juures, nagu tahaks tõesti kiviga meie aknast sisse lüia. Teises toas vaatas aknast välja isa. Soovitasin tal aknalt lahkuda. Helina oleks öelnud, et see ei ole tark helikopter, tema füüsika- ja matemaatikatundides õpetati palju rohkem.

Olime Paides. Ema ja vennad vedasid mööda põrandat vanaema toole. Isa ütles kurja häälega, et nad ei lõhuks. Minu arvates polnud kurja hääle tegemiseks põhjust, sest ei lõhutud meelega. Ütlesin, et kes ei tunne head ja kurja, see ärgu hakaku kohtumõistjaks. Nüüd oli oodata, et isa ütleb, et Piiblis on öeldud, et vanemaid tuleb austada. Sellele oleksin vastanud, et Piiblist on ainult see osa õige, mis on kooskõlas Koraani ja budismi pühade raamatutega. Mul oli käes pundar sibulapealseid. Tahtsin visata need küdevasse ahju. Kõigepealt viskasin mõned varred. Need ei põlenud korralikult, vaid hakkasid suitsu sisse ajama. Ütlesin, et sibulad tuleb siiski viia kompostihunnikusse. Toas jätkus tülitsemine. Viisin suuremad tülitsejad välja saunatrepile istuma ja järele mõtlema. Aga nad läksid kohe tuppa tagasi. Pidime Tartusse sõitma hakkama. Tartu vanaema küsis, kelle autoga me sõidame. Vastasime, et hoopis bussiga.