Rotioht

Diivani peal oli hästi palju väikseid linnumune. Linnud hakkasid parajasti kooruma. Oleks tulnud kutsuda lindude omanik. Koorunud linnupojale tuli süia anda. Need linnupojad, kes koorudes süia ei leidnud, surid kohe nälga. Minuga tegelema saabus kolm kanget isikut. Peksin nad kohe läbi. Aga nad osutusid vastupidavateks ja edaspidi tuli mul juba rohkem pingutada, et nende kättemaksust pääseda. Nad küsisid, mis kasu minust rannarahvale on olnud. Vastasin, et olen andnud neile palju lapsi. Näidati minu kohta tehtud filmi. Seal sain järjest ehmatusega teada, et üks või teine asi ei ole nii, nagu ma olin kuulnud. Iga kord Bristol ja tema sõbrannad naersid kohutava häälega. Nad hüüdsid: "Hääled kostavad päriselt. Hääled on päriseks." Film oli küll mind iseloomustav, aga liialdatud.

Sõitsime bussiga kodu poole. Klaus juhtis. Istusin tema kõrvale ja hakkasin tal kihutamist keelama. Minu taga istuvate inimeste arvates sõitis buss vist täiesti tavalise kiirusega. Seni polnud ka mulle midagi ohtlikku tundunud, kuni ma eesaknast välja ei vaadanud. Ma poleks vist üldse pidanud vaatama hakkama. Rei helistas mulle koju ja küsis, kas võib tulla rottide pandeemia. Mina arvasin, et ei või. Rei ütles, et ta kardab, et rotid viivad ta rahakapi ära. Mängisin Kassiga malet. Analüüsisin seda seisu edasi, kus mäng pooleli jäi. Ma küll ähvardasin midagi, aga tundusin igas variandis kaotavat. Aga Kass ütles ühele teisele mehele, et seal, kus me katkestasime, ei olnud minu seis enam halb. Mängisin Tulvaga malet. Vaatasin, et tal on lipp etturi tules. Uurisin pikalt, ega ma selle löömise korral matti ei saa. Tundus, et ei saa, aga kindel ei olnud. Lõpuks otsustasin lipu lüia. Tulva näitas, et minu kell käib ja läks laua juurest kaugemale. Protesteerisin, et ma unustasin ära, et me kellaga mängime, ta oleks võinud öelda. Ütlesin, et unustasin sellepärast, et ruumis on palju kära. Lippu ei saanudki lüia, sest minu kuningal oli tuli. Tahtsin tulest välja käia, aga Tulva näitas, et seal, kuhu ma käin, on samuti tuli. Selgus, et kogu selle pika aja jooksul, mis ma olin käiku mõelnud, oli mul juba matt peal olnud ja kumbki polnud märganud. Läksin liivaranda, kus mängisid lapsed. Küsisin, kuhu ma võin mälunõela torgata. Lapsed vastasid, et nad kasutavad hoopis diskette. Avasime minu mälunõelal olevad fotod. Fotod avanesid nii, et inimesed neil olid paljad, ainult nahkrihmasid oli naha peal näha. Samu fotosid sai vaadata nii ilma riieteta kui ka riietega. Nüüd taheti mind ka pildistada. Ma ei tahtnud, et minust tehtaks selline foto, mida saab ilma riieteta vaadata. Pealegi selline fotoaparaat kiiritab.