Tuna 4/2016

„Tuna. Ajalookultuuri ajakiri“ 4/2016

Numbris tuletatakse taas meelde, et Esimene maailmasõda on unustatud sõda. Minu meelest see viimasel ajal enam nii unustatud ei olegi, sest seoses selle ümmarguse aastapäevaga on viimasel ajal sellele rohkem tähelepanu pööratud. Numbris kasutatakse ka mõistet pikk Esimene maailmasõda, mille alla mahuvad jätkusõjad nagu Vene Kodusõda ja Eesti Vabadussõda. Need on olnud veel vähem unustatud. Eesti ajal tegutses vabadussõjalaste liikumine, mis Vabadussõja mälestust meelde tuletas, Nõukogude ajal õppisime Vene kodusõja punaste laulu umbes sõnadega „Mööda mägiteid ja orge / viidi viisi sõjatee“. /TÄIENDUS: vt. allpool/ Esimese maailmasõja põhiosa kohta oli populaarne raamat Švejkist, mis olevat paljudel sõna-sõnalt peas olnud.

Kui aastal 2014 hakati rääkima unustatud Esimesest maailmasõjast, siis praegu võiks rääkida unustatud Veebruarirevolutsioonist. Üks tuttav on korduvalt kirjutanud, et Vene revolutsioon võrdub Oktoobrirevolutsiooniga. Vaatasin ühest ingliskeelsest leksikonist, et seal eristatakse kolme Vene revolutsiooni. Üks neist jääb aastasse 1905 ja kaks aastasse 1917. Jüri Andi loengu riimkonspektist mäletan, et võimu haaramise hetkel oli Veebruarirevolutsioonil rohkem ohvreid kui Oktoobrirevolutsioonil. Oktoobrirevolutsiooniga võimule tulnud valitsuse ohvrite arv ulatus hiljem miljonitesse, aga juhul kui piirata Veebruarirevolutsioon ainult veebruariga, kas ei pea sellisel juhul piirama ka Oktoobrirevolutsiooni ainult oktoobriga? Õigem tundub vist lugeda need üheks ja samaks revolutsiooniks, sest revolutsiooniline pinge veebruari ja oktoobri vahel ei kadunud.

„Tuna“ lugedes tundub, et vanemad autorid kirjutavad tavaliselt paremini kui nooremad, vähemalt kui ollakse oma erialaga järjekindlalt tegelenud. See ei tähenda, et noori ei peaks avaldama, muidu nad ei õpi juurde ja ei jõua ka vanemana nii kõrgele tasemele kui eelmine põlvkond. Ühe doktorandi artiklit lugedes kahtlesin, kas on vaja nii palju nimesid ja viiteid, kui neid pole väga pikalt kommenteeritud. Järgneb Jaak Valge artikkel, kus nimede asemel on keskendutud mõtetele, seda oli parem lugeda. Kuigi mõni lehekülg sellest pani samuti mõtlema, kas on vaja nii palju refereerida.

Jaak Valge on ajalehes poliitikaküljel kirjutanud, et on otsedemokraatia pooldaja. Vahel mõeldakse otsedemokraatia all seda, kui otsedemokraatlike otsuste osakaal on suur. „Tunast“ selgub, et Valge peab otsedemokraatlikuks otsuseks ka seda, kui toimub vaid üks rahvahääletus hulga aastate jooksul. Artiklis keskendub ta 1920. aastate usuõpetuse teemalisele rahvahääletusele. Vabadussõjalaste põhiseaduse muutmise eelnõule heitis vist Päts ette, et see on põlve otsas kokku kirjutatud. Nii saaks öelda iga eelnõu kohta, mida pole välja töötatud parlamendisaalis või mõnes muus riiklikus institutsioonis. Valge artiklist selgub, et ka Kristliku Rahvaerakonna usuõpetuse eelnõule heideti ette, et selle väljatöötamisel pole kaasatud juriste.

Valimisi erinevalt rahvahääletustest ei peeta otsedemokraatiaks, sest valimistel delegeerib rahvas otsuste langetamise õiguse parlamendile. Aga kui parlament või valitsus ei taha mingis küsimuses otsust langetada, kas siis ei või ka öelda, et otsuse tegemine delegeeritakse rahvale? Rahvast püütakse seejuures tavaliselt siiski propagandaga mõjutada, milline otsus oleks soovitav.

Demokraatia küsimusega tegeleb ka Mait Kõiv Vana-Kreeka teemalises artiklis. Nägin üks päev ajalehes pealkirja, et Kreekat ei peeta enam demokraatia hälliks, vaid demokraatia algus on nihutatud varasemaks. Kõivu artiklist selgub, et demokraatia alguse suhtes ei ole uurijate hulgas üksmeelt, aga Kõiv ise pooldab varasema alguse teooriat. Siis oli vist soomlaste „Maailma ajalugu“ see koht, kust lugesin vastupidist rõhutust, et kogu Kreeka ei olnud demokraatlik ja ka Ateena mitte kogu aeg. Kõiv vaidleb muuhulgas Kreeka enda klassiku Aristotelesega, kelle arvates oli areng toimunud järjest suurema demokraatia suunas. Et sellist seaduspärasust ei ole, seda kinnitab ka lähiajalugu.

Ajakirjas viidatakse järjest sagedamini paberraamatute või arhiivimaterjalide asemel võrgulehekülgedele. Kui mina ülikoolis käisin, siis üks õppejõud õpetas veel, et võrgumaterjalidel ei ole tavaliselt suuremat teaduslikku väärtust. Nüüd arhiivinduse teemalistes kaastöödes juba kirjutatakse, et toimub üldse üleminek paberkandjalt elektroonilisele. Ma loodan, et säilib siiski võimalus lugeda ka paberilt. Näiteks on mul hea meel, et „Tuna“ ise ilmub jätkuvalt paberil.

TÄIENDUS:

Teoses "Lauluraamat. 555 laulu mitmele maitsele" on selle laulu esimene salm:

MÖÖDA mägiteid ja orge viis diviisi sõjatee
võitma lahinguis Primorjet, kindlust valgete armeel.

Laulu alla on kirjutatud märkus: "Esimese maailmasõja ajast pärit meloodia; Venemaa kodusõja ajal laulsid seda Kaug-Ida rindel erinevate sõnadega niihästi punased kui ka valged."