Arvustus ja test

Üks raamatuarvustaja oli mind rünnanud. Ta oli kirjutanud, et see peab ära lõppema, et mina raamatutele saatesõnasid kirjutan, sest sellistele raamatutele ei sobivat nii napisõnalised mõtted. Ütlesin, et ta ei tea, kui palju mõtteid mul on. Selle kohta oli keegi vist öelnud, et tähtis pole mõtete arv, vaid nende pikkus. Mõned minu varasemad saatesõnad olid tõesti kehvemad, aga nüüd olin juurde õppinud. Läksime ühte auditooriumisse testi tegema. Öeldi, et kõik istuksid sama koha peale, kuhu eelmine kord. Kommenteerisin, et seda nõuet ei saa täita, sest eelmine kord vahetati ühe korra kohti. Laudadele olid testipaberid valmis pandud, kuid üks naine hakkas mulle suulisi küsimusi esitama. Ütlesin, et ma saan vastata ainult kirjalikele, muidu mul läheb küsimus meelest. Vastasin siiski oletuse järgi, mida ta võis küsida. Kui kõik küsimused olid esitatud, siis ütles naine, et lõpuks tuleb anda veel üks vastus ilma küsimuseta. Otsustasin, et loen siis peast ette ühe oma luuletuse. Valisin selleks luuletuse "Maailmakord". Alustasin mitu korda, aga iga kord läksid sõnad sassi.