Tuttav rektor

Peeter Tulvistet ja tema perekonda tundsin lapsepõlvest peale, sest ta oli isa sõber ja lisaks elasime tol ajal mõlemad Annelinna uutes majades. Algul tundsin teda nime onu Peeter all, hiljem sain sagedamini kokku, aga kasutasin perekonnanime Tulviste.

Käisime üksteisel külas. Ükskord käisime vist tema ühe lapse sünnipäeval. Olin lugenud lasteraamatust, kuidas keegi mängis autot ja käis vahepeal köögist bensiini võtmas. Tulviste pool pakuti selliseid küpsiseid, et mängisin, et need ongi see bensiin.

Tulviste töötas vahepeal ka Ameerikas ja võibolla sealt sai endale koju arvuti, igal juhul oli ta üks varasemaid tuttavaid, kellel oli kodus arvuti. Läksin ükskord koos ühe vennaga selle arvutiga mängima, kodus oli Tulviste poeg.

Umbes sel ajal, kui valmistusin astuma ülikooli, valiti Tulviste rektoriks. Selle üle oli hea meel ka minu isapoolsel vanaemal, ta ütles: "Oma mees sai rektoriks".

Aga kohe valimise järel tabas Tulvistet infarkt. Sellest ta küll raviti terveks. Talle öeldi, et suitsetajatel on infarkti kordumise tõenäosus kaks korda suurem. Seetõttu jättis ta suitsetamise maha. Ta ütles, et infarktiga on nii meeletu valu, et ta ei taha selle kordumist. Surmahirmu tal polevat infarkti ajal olnud. Hiljem ta vist vahel ühe suitsu suuremate vaheaegade järel meeldetuletamiseks siiski tegi.

Minu ülikooliaeg kestis kümme aastat, esimene rektor sel ajal oli Tulviste. Tema kohta avaldati ajalehtedes karikatuure, aga need joonistused ei tundunud tema tegeliku näoga eriti sarnased. Üks minu kursusekaaslane rääkis sellise anekdoodi: Koristaja küsib: "Kes selle viina ära jõi, mis siin kabinetis oli?" Tulviste vastab: "Mina. Mulle ei meeldi kui minu kabinetis viina hoitakse."

Tulviste ise rääkis veel rohkem anekdoote. Vist samal sügisel, kui minust sai üliõpilane, hakkasin temaga koos saunas käima ja käisin tema elu viimase aastani. Esimesed viis aastat ma ei istunud jutuajamisruumis eriti pikalt, vaid läksin maja teise ruumi arvuti taha, kus oli parem internetiühendus kui kodus. Hiljem ma enam väljaspool kodu internetti ei vajanud. Üks Tulviste räägitud anekdoot, mis mulle meeldis ja mis seostus minu jaoks sellega, kuidas ma lapsena Ameerika Häält kuulasin, kõlas nii: Tatarlased läksid Gorbatšoviga rääkima, et vene keeles on ütlus: "Kutsumata külaline on hullem kui tatarlane." Tartarlased leidsid, et see on solvav ja tahtsid, et nii enam ei öeldaks. Gorbatšov vastas: "Hea küll. Ma annan käsu, et edaspidi tuleb öelda: "Kutsumata külaline on parem kui tatarlane.""

Tulviste on rääkinud, et kui Venemaal läheb poliitiline olukord halvemaks, siis hakkavad sealt tulema paremad anekdoodid. Selle kinnituseks oli näide: Putin teeb külmutuskapi ukse lahti ja sült hakkab värisema. Putin ütleb: "Ära värise, ma tulin kohupiima võtma."

Tulviste oli õppinud Moskva ülikoolis ja paljud anekdoodid, mille ta rääkis, olid üldse vene keeles. Ta on rääkinud ka ingliskeelset anekdooti. Ta ise ütles ühel korral, et tema on Eesti kõige parem anekdoodirääkija ja üks teine poliitik kõige parem ropu anekdoodi rääkija.

Juttu oli ka tõsisematel teemadel. Lisaks rektoriameti pidamisele kandideeris Tulviste Eesti presidendiks. Ühe kirjaniku poeg küsis temalt: "Kui sind presidendiks valitakse, kas sa siis veel sauna tuled?" Tulviste vastas: "Ma olen selle üle mõelnud. Vahel vast ikka tulen." Aga ta jäi valimata.

Mina küsisin nõu seoses magistrieksamiks valmistumisega. Ma kahtlesin, kas ma suudan meelde jätta 40 raamatut korraga. Tulviste ei olnud sellise jutuga rahul. Ta ütles, et keskajal peeti targaks inimest, kes palju mäletab, aga tänapäeval seda, kes loob uut teadmist.

Kuna ta oli psühholoog, siis minu raamatutest meeldis talle kõige rohkem "Ajalugu unenägudes", mis koosneb valitud unenägudest. Ta rääkis selle raamatu kohta, et Freud seletas kõiki unenägusid seksuaalsusega, aga mingi teine teoreetik oli öelnud, et unenägude tähestik võib olla laiem. Minu raamat olevat kinnitus, et minul on see laiem. Tulviste rääkis, et tema ei näe poliitilisi unenägusid. Kuigi ta oli Riigikogu liige, polevat ta kunagi näinud unes, mitu häält ta valimistel saab. Poliitika olevat nii ebameeldiv, et olevat hea meel, kui sellest jamast lahti saab. Mina ütlesin, et ma pole küll valimistel kandideerinud, aga olen oma häälte arvu unes näinud. Kui raamatu "Ajalugu unenägudes" müük lõpetati, siis Tulviste oli nõus võtma laost ühe järelejäänud paki kinkimiseks.

Elu viimastel aastatel hakkas tema mälu halvenema. Talle oli see oma eriala tõttu tuttav teema. Kui saunas öeldi, et peab jälgima, et ta midagi maha ei unustaks, siis ta vastas, et kui hüpermälu tekib, siis hakkab neid asju võtma, mida pole toonud. Ühel korral panigi ta koju minnes ette minu prillid. Selgus, et meil on ühe tugevusega prillid, mistõttu mina läksin koju tema prillidega. Järgmine päev ta tuli meile külla, et prillid tagasi vahetada. See oli vist tema viimane külaskäik meie koju. Saunas nägin teda veel tänavu aastal veidi enne tema surma.