Kriminullid ja ajalugu

Lugesin "Novõi Miri" ühest numbrist kõik raamatuarvustused lõpuni. Palju oli inglise keelest tõlgitud raamatute arvustusi, toomata päises välja, mis maa inglise keelest. Üldse polnud teiste SRÜ maade, Venemaa vähemusrahvuste, teiste õigeusumaade, Aasia maade ja ka mitte suurema osa Euroopa maade kirjanduse arvustusi. Seega oli arvustatud ainult venekeelset ja inglise keelest tõlgitud kirjandust, erandiks vist ühe saksa keelest tõlgitu kaks arvustust. Kui Venemaal nii palju inglise keelest tõlgitut loetakse, siis ei ole ime, et Trumpi vastu poliitikute hulgas ajutine mõistmine tekkis.

Kui viidati ühele kriminaalromaanile, siis mõtlesin, et võibolla peaksin neid uuesti lugema hakkama, sest neis kirjeldatav detektiivi töö sarnaneb natuke ajaloolase tööle. Ajaloolane taastab puudulike allikate põhjal minevikku ja püiab seda seletada, detektiiv tegeleb samuti juba minevikus toimunud kuriteo lahendamisega ja püiab leida kuriteo motiivi. Vahepeal mõtlesin, et kriminaalromaane ma enam ei loe, sest seal tapetakse inimesi. Aga ajalooraamatutes tapetakse neid veel rohkem. Ja kui kriminullis mõistetakse kuritegu hukka ja süüdlane saab lõpuks karistada, siis ajaloos võidakse hakata kirjutama midagi õiglastest sõdadest.