Viimane asi

Mul oli küll magistritöö kaitstud ja olin ennast juba magistriks nimetanud, aga viimane asi oli veel tegemata. Tahtsin selle nüüd ära teha. Mõtlesin, et kõigepealt lühendan magistritööd. Aga siis oleks võidud nõuda uut kaitsmist. Võibolla oleks piisanud ka sellest, kui ma oleksin andnud magistritöö olemasoleval kujul ülikoolile hoiule. Otsisin ülikooli töötajat, kellega ma rääkima pidin. Ekslesin tohutus ruumide rägastikus ja ei oleks osanud enam tuldud teed tagasi minna. Ruumides oli palju rahvast. Vahepeal sattusin ühte raamatupoodi. Lõpuks jõudsin õigesse ruumi, kus istus otsitav töötaja. Tema juures oli hulk üliõpilasi.

*
Üks poiss läks rõdule istuma ja istus väikse lastetooliga rõdu serva kõrgusele. Mul tekkis hirm, et ta võib alla kukkuda. Natukese aja pärast ütlesin talle, et ta tuleks rõdult ära. Ta läks šahti, et sõita allapoole. Kuna ta läks pea ees, siis kartsin, et ta sõidab pea lõhki. Aga seda vist siiski ei juhtunud, sest liikumine oli aeglane. Ta tahtis sõita madalamale korrusele lugema, et mitte minu silma all olla. Läksin ise teise lifti ja sõitsin samuti alla. Liftis olles võis tekkida hirm, et lift jääb kinni. Varem mul polnud tekkinud.