Kreeka luuletaja

Konstantinos Kavafis. „Luuletused“. Tallinn „Eesti Raamat 1989. Uuskreeka keelest tõlkinud Mati Sirkel. Järelsõna Asteris Kutulas. 96 lehekülge.

Hästi tuntud ilukirjandusžanr on ajalooline romaan. Kavafise luulekogu on aga ajalooline luulekogu. Ta on kirjutanud Kreeka ja muu Vahemere piirkonna ajaloost, elades ise Egiptuses Aleksandrias. Tema eluajal toimusid samuti suured ajaloolised sündmused nagu Balkani sõjad, Esimene maailmasõda, Kreeka-Türgi sõda ja Korfu konflikt, kuid nende kohta luuletusi ei ole, autori pilk on suunatud kaugemasse minevikku. Saatesõnas väidetakse, et nende kaugemate ajalooliste sündmuste kaudu olevat ta tahtnud siiski sümboliseerida oma kaasaega. Kuid kas analoogiad ei ole olemas ka siis, kui huvitabki rohkem minevik? Uku Masing olevat tegelenud kaugete aegade ja kaugete maadega just selleks, et õppida tundma midagi võimalikult erinevat.

Kavafiselt on kogus luuletusi ka tema enda elu kohta. Kuid nendeski tegeleb ta aegade võrdlemisega. Vanemasse ikka jõudes kirjutab ta luuletusi, milles vaatab tagasi oma noorusele. Tal on nooruse möödumisest kahju, luulekunstiga tegelevat ta lohutuse leidmiseks. Tänapäeval arvatakse, et noored ongi paremad luuletajad. Aga paremateks ajaloolasteks peetakse natuke vanemaid inimesi, võibolla ajalooteemaliste luuletuste kirjutamisel tuleb kõrgem vanus rohkem kasuks kui armastusluuletuste puhul.

Kuigi võrdlesin ühes lauses Kavafist Masinguga, näen ma nende erinevust selles, et Masing oli idealist, kelle jaoks lapsepõlv kui rumaluse aeg oli õudne, kuid Kavafis peab justkui omaks olümpiamängude taastamise põhimõtet, et tähtis pole võit, vaid osavõtt. Ta kirjutab, et hinnata tuleb ka väikseid edusamme. See tuletab mulle meelde eurolistis kirjutanud usukuulutaja mõtet, et kolmeaastane laps on täiuslik kolmeaastase lapsena.

Kavafis on leidnud materjali vanema Kreeka ajaloo erinevatest järkudest – nii Vana-Kreeka polüteismist, Rooma riigi võimu all oleku ajast kui ka kreekakeelse kristliku Bütsantsi pärandist. Ühes luuletuses kirjutab ta sellest, kuidas Trooja sõjast koju sõitev Odysseus peakski kaua aega teel olema. Mul tekkis seda lugedes seos, et Kreeka üleskirjutatud ajalugu on väga pikk, kreeklased on 20. sajandisse Odysseuse kombel või veel kauem teel olnud. Aga järelsõna lugedes selgub, et see võiks käia ka selle kohta, kuidas Kavafis ise luuletusi kirjutas. Ta polnud neid elu jooksul väga suurt arvu kirjutanud, aga see-eest pikalt viimistlenud. Tema luulekogu ilmus esimest korda trükis alles pärast tema surma. Ma küll ei poolda liigset kiirustamist ja viimasel ajal olen luuletusi lugedes nende üle varasemast pikemalt mõelnud, aga ma olen uhke, et saan raamatute käsikirjad tähtaegadeks valmis. Kui avaldada midagi juba eluajal, on võimalik saada tagasisidet ja sellest õppida.

Kavafist võiks võrrelda nende kirjanikega, kes on midagi ajaloo kohta kirjutanud. Eestis Jaan Kross tahtis kirjutada mineviku eestlastest, aga eestlaste kirjutatud ajalugu polnud väga pikk, seetõttu tuli teha oletusi, kes üldse eesti päritolu võis olla. Kavafisel kreeka ajalooga sellist probleemi ei ole. Ühes luuletuses nimetati halvasti kreeka keele oskajaid barbariteks, aga polnud nõuet, et kreeklased peaks ise võõrkeeli õppima. Sarnasusi leidsin Kavafise ja Rein Raua luule vahel, sest mõlemad on kirjutanud nii raidkirjadest kui ka Dareiosest. Shakespeare’ilt pidime koolis pähe õppima Hamleti monoloogi, kes kartis nii elada kui ka surra, ja surra sellepärast, et sellega võiks kaasneda halvad unenäod. Kavafis kahtleb sama moodi, kas on üldse vaja aknast välja näha, sest võiks näha midagi halba. Sarnaseid teemasid on Ristikiviga, aga kui Ristikivile oli see võõrast maast kirjutamine, siis Kavafisele oma rahvast. Minu loominguga nii sarnasus kui ka erinevus on luulereas, kus Kavafis ütleb, et vahel tuleb unenäos minevik meelde, mul tuleb peaaegu iga öö või veel sagedamini.

Kavafis ei pea vajalikuks rikkust ega tiitleid, kuid hindab nii hingepuhtust kui ka kehailu. Loobumine on tal see, kui jäetakse mingi asi tegemata ja juuakse veini, mõni teine loobub alkoholi tarvitamisest.

On räägitud, et Nõukogude ajal oldi sunnitud ridade vahele kirjutama. Aga Kavafisel on soovitus, mida võib tõlgendada, et tõde võiks alati vaid pooleldi mõista anda. See tõi meelde ka ühe Umar Hajjami luuletuse luule varjatud tähendusest või selle, kuidas eesti vanarahvas mõtles välja mõistatusi, kuigi oli valmis ka mõistatuse vastuse teatavaks tegema. Kuigi praegu kirjutatakse Nõukogude ajast sirgjoonelisemalt, on neid, kellele meeldib lahendada ristsõnu või maleülesandeid. Mulle meeldib blogis päevasündmustest rohkem kirjeldada unenägusid, mille tähendus on ebaselgem.