Osalesin suusamaratonil. Üks kord olin saanud esikoha, aga tundus, et enam see ei õnnestu. Tee hargnes ja ma ei teadnud, kumb haru on õige. Hargnemiskohal olid töötajad vastas, kes selgitasid, et üks on 65-kilomeetrine variant, teine kaks korda lühem. Terviseprobleemide tõttu valisin lühema variandi. Kui mainisin südamekloppimist, arvasid töötajad, et kõigepealt peavad nad mulle arstiabi andma.
*
Lugesin Heleni välja antud mälestusteraamatut. Mind oli klassikokkutulekul kahtlustatud, et ma kirjutan pärast sellest kokkutulekust, nüüd selgus, et hoopis Helen kirjutas. Mina olin kirjutanud ainult kümme lauset paberile enda jaoks. Helen oli öelnud, et eesti keel ei ole enam tema esimene keel, aga vaatasin raamatust, et sellest hoolimata oskas ta eesti keelt ka minust paremini. Mõtlesin, kas ta annab nii noorelt mälestusteraamatu välja. Helen meenutas, et ta on saanud üks kord elus hindeks kahe, kui tal matemaatika õppimata oli. Õpetaja oli olnud nõus talle kolme panema, aga Helen oli ise öelnud, et kolme ta ei taha. Õpetaja oli küsinud, kellele ta siis kolme paneb. Helen oli vastanud, et selle võiks panna kolmele kahele. Läksin tagasi kooli söökla teise otsa, kus mul oli söömine pooleli jäänud. Kaks toitu olid kukkunud põrandale või laua peale, tahtsin need ilma edasi söömata ära visata, aga kogemata hakkasin ühte neist sööma. Kui ma juba ühte olin söönud, siis sõin ka teist, see oli maitsev. Siin olid õpilased mustade jalanõudega mööda põrandat kõndinud. Mõtlesin, et alati ei jää musta asja söömisest haigeks, aga vahel võib jääda.
0 vastukaja:
Postita kommentaar