Talv raamatukogus

Talvehooaeg ülikooli raamatukogus.

KUJUTLETAV KÜSIJA: Mida sa lugesid raamatukogus pärast sügishooaja kohta ülevaate kirjutamist? 

VASTAJA: Raamatukogus loen asju, mille kohta mulle tundub, et neid ei saa koju laenutada, või selliseid, mida ei ole otstarbekas koju viia, kuna tahan neist lugeda vaid mingit katkendit. Lugesin ajakirju „Tuna“, „Ajalooline Ajakiri“, saksa- ja ingliskeelseid ajalooajakirju, ungari- ja saksakeelset entsüklopeediat ning Tuglase kogutud teoste Grenzsteini kohta käivat kommenteeritud köidet. Varasematel hooaegadel olen lugenud ka vene keeles, aga selleni ma nüüd ei jõudnud, sest Venemaalt sanktsioonide tõttu värskeid ajakirju ei laeku. Vaatasin ka raamatukogusse üles riputatud näituseid.

KK: Mis mulje loetu jättis?

V: Üldiselt jättis hea mulje. Huvitav oli lugeda. Mõni väide kutsus küll vastu vaidlema. Näiteks Jaanus Arukaevu kirjutatu pani mõtlema, et kas see on kooskõlas, kui ta ühelt poolt ütleb, et Grenzstein oli aktiivne seltsitegelane ja tal oli lai kaastööliste võrk, aga teiselt poolt, et Grenzstein jäi Tõnissonile alla, kuna Tõnissonil oli sõpru ja Grenzsteinil mitte. Ülikoolis Ago Pajur õpetas Tõnissoni hilisema eluperioodi kohta, et Tõnisson tõrjus kõik teised juhikandidaadid endast eemale. Keegi teine on Grenzsteini allajäämist seletanud ka sellega, et Tõnissonil oli päevaleht, aga Grenzstein ei saanud selle väljaandmiseks luba, ta pidi jääma nädalalehe juurde ja sai seega ennast harvem kaitsta. „Postimees“ muudeti päevaleheks juba Hermanni ajal, see ei olnud Tõnissoni teene. Algul peeti kahte päevalehte väikse rahva jaoks liiga paljuks, veel varem polnud ka nädalalehte lubatud.

Kõige vähem meeldis, kui rohkem kui ühes „Ajaloolise Ajakirja“ arvustuses öeldi, et raamat on liiga paks. Roheliselt seisukohalt saaks tõesti mõelda, et on vaja vähem toota, aga seda argumenti ei kasutatud. Pigem jäi mulje, et arvustaja tahab arvustust kiiresti kaelast ära saada ja ei viitsi ülearu tööd teha. Ei meeldinu ka, et samas ajakirjas ühte raamatut kritiseerides kasutati millegi kohta sõna ’naeruväärne’.

KK: Mille järgi sa lugemisteemasid valisid?

V: Varem olen ajakirjanumbrid lihtsalt järjest läbi lugenud, aga nüüd valisin selle järgi, mis teema hetkel rohkem huvi pakkus. Tuglase köidet lugesin sellepärast, et olen ise Grenzsteini uurinud ja seal köites oli mulle viidatud. Kui ma magistriõppes uurisin fašismi ajalugu, siis praegu see teema minu jaoks kõige huvitavam ei ole, aga vahel tahaks kõiki vanu teemasid värskendada. „Tunast“ lugesin ajakirjandusajalugu, artikli valisin selle järgi, et praegu uurin ajakirjanik Hermanni, aga lugemise käigus taipasin, et veel rohkem seostub see minu magistritöö teemaga, sest väitekiri ei rääkinud ainult Itaalia fašismist, vaid ka eesti päevalehtedest, sealhulgas selle sama perioodi „Vabast Maast“, mida artikkel uuris. Ungarikeelsest entsüklopeediast lugesin artiklit Balatoni järve ääres asuva Balatonfüredi linna kohta, sest see linnanimi oli kodus loetud Ungari kohta käivast ingliskeelsest raamatust meelde jäänud. Saksakeelsest entsüklopeediast lugesin nagu „Tunastki“ ajakirjanduse teemat. Köide oli ilmunud ajal, kui olid olemas juba ajalehtede võrguväljaanded, aga need ei olnud veel nii tasulised nagu praegu. Huvitavad kultuuri ja religiooni ajalugu ja kõik ajalooperioodid.

KK: Kui sa peaksid ise neile ajakirjadele kaastööd tegema, siis mis teemal see võiks olla?

V: Ma olen keskendunud rohkem raamatute saatesõnade kirjutamisele, neid pole veel tagasi lükatud, ajakirjad ja ajalehed on osa kaastöid tagasi lükanud. Kui ma avaldan blogis raamatuarvustusi, siis põhimõtteliselt võiks neid avaldada ka trükis, aga ma olen aeglane lugeja ning ei jõua kiirematega konkureerida. Ülikooli astudes mõtlesin, mille õppimisest võiks maailmale kasu olla, nii võiks valida ka praeguseid uurimisteemasid. Eriti tähtsaks pean ma keskkonnakaitse teemat, aga ka võitlust kurjusega. Võib ka valida selle järgi, millest ma üldse kirjutada oskan, ma tean paljudest ajaloolastest rohkem kirjanduse ja male kohta, samuti on mul teadmisi psühholoogia, psühhiaatria ning poliitika teemal.

KK: Milline on loetud autorite maailmavaade?

V: Kirjutajad väljendavad peamiselt soovi, et ajaloost kirjutataks tõepäraselt. Ei taheta mustvalget käsitlust, vaid asjade erinevate nurkade alt vaatamist. Jaanus Arukaevu soovib, et nähtaks nii Grenzsteini tugevaid kui ka nõrku külgi ning et Grenzsteini ja tema kaasaegsete võrdluses oldaks õiglane. Välismaa ajakirjas tahetakse, et orjapidamise lõppu ei uuritaks ainult majandusliku tasuvuse, vaid ka usulise lubatavuse seisukohalt. Kui autoritel on mingeid tulevikusoove, siis eelkõige selle kohta, kuidas ajaloost paremini kirjutada. Poliitikasse sekkutakse vähem, kuigi verevalamise suhtes ollakse kriitiline. Peeter Tulviste, kelle kohta pikalt näitus üleval rippus, oli ka poliitik, aga näitus tutvustas teda rohkem bibliofiili, sealhulgas anekdoodiraamatute kogujana.