Keemik ei tundnud kirjandusajalugu

Toimus magistritööde kaitsmine. Üks kaitsja hakkas järjest sõnu suus segi ajama. Esimestel kordadel kõrvalistuja parandas teda, aga siis tehti ettepanek, et tema eest räägiks keegi teine. See ettepanek võis kaitsjale kahju tuua, sest komisjon oleks võinud töö tagasi lükata, kui ta ise ei räägi. Aga ta siiski katkestas ja varsti rääkis juba järgmine kaitsja. Öeldi, et Mendelejevi luuletused ei jõudnud kirjandusajalukku. Naiskirjandusõppejõud vaidles kohe vastu, et praeguseks on jõudnud. Tööd kaitsev keemik seda nii täpselt ei teadnud. Kui kõik kavas olnud olid ära rääkinud, paluti ootamatult oma tööd kaitsma hakata minul. Alustasin mõttepausidega, et mul on juba kraad käes ja seda ei saa ju enam ära võtta ja et mul ei ole kõne ette valmistatud. Ülejäänud osa kõnest jätsin oma tajust väljapoole. Keegi ütles, et magistrikraadi on vaja selleks, et makstaks välja invaliidsuspensioni. Virutasin talle vastu hambaid. Siis öeldi, et magistrikraadi on vaja hoopis nendel, kes tahavad asuda tööle kõrgemas riigiametis. Kui mina olin kaitsmise lõpetanud, tuli uksest sisse veel üks juba varasem magister, kellel paluti samuti oma tööd uuesti kaitsta.

Mul oli värskelt ilmunud proosaraamat. Sellele oli eessõna kirjutanud Tulviste. Ta võrdles selles minu raamatu stiili ühe konkreetse teise kirjaniku stiiliga. Tulviste eessõnas oli selliseid väljendeid, mille olin laenanud ka oma teksti, kuigi laenamine ei tundunud kõige mõistlikum. Mõtlesin, et kui Tulviste teaks, kui vähe parandusi ma mustandisse tegin, siis ta seda raamatut nii kõrgelt ei hindaks. Hulk inimesi tulid mul raamatu ilmumise puhul kätt suruma. Üks neist ütles, et see on minu elu tippteos. Seega arvas ta, et teist nii head raamatut ma enam ei kirjuta. Lugesin ühe teise autori raamatut ja kirjutasin seejärel selle kohta ülevaadet. Oskasin lahti seletada, et raamatus on neli järku. Mõlemal tegevuspäeval teeb peategelane asju kaks korda, teisel päeval jälle samu asju, aga iga korraga on asjad tema jaoks halvemaks muutunud. Aga mõtlesin, et kui ma selle seletuse kirja panen, ei ole seletuse lugejale raamatu lugemine enam huvitav.

Oudekki kiitles, et ta on elanud Aafrikas ja Põhja-Ameerikas ja et ühtegi otsust ei langetata ilma tema osaluseta. Aga nüüd elas ta paikselt Eestis. Kõigi otsuste tegemisel osalemine ei paistnud tõsi olevat. Läksin Kaunase puiestee hoovist välja Oudekki maja tagumise otsa juurest. Räägiti, et ühel maal jahitakse lühikest kasvu inimesi. Arvasin, et see tuleb sellest, et kasvu paneb seisma narkootikumide tarvitamine. Mulle vaieldi vastu, et on olemas ka sellised narkootikumid, mis panevad just inimese kasvama.