Caesari surm. Tuumajaam.

Vaatasin pilti Caesari tapmisest. Talle andis hoope mitukümmend inimest. Oli üllatav, et suudeti organiseerida nii paljude osavõtjatega vandenõu. Hoobi andmist peeti auasjaks. Aga kes hoobi andmata oleks jätnud, oleks ise tapetud. Ühe pildilolija kohta oli pildile kirjutatud, et ta on sudaanlane. Tema siiski hoopi ei andnud. Caesari järel sai võimule üks naine, aga tema ajal puhkes kodusõda. Caesarlasi nimetati surmamõistetud fašistideks. Kõigi aegade fašistid on tapetud. Caesari fašistiks nimetamine oli põhjendatud sellega, et ta pidas sõda. Aga ma ei teadnud siiski, kui õige see nimetus on, sest mulle ei olnud selge, kas Caesari peetud sõda oli vallutus- või kaitsesõda.

Ajalehes tehti propagandat veel ainult tuumajaama ehitamise poolt, vastuolijate artiklid jäeti avaldamata. Kandsin selle kohta ette luuleread:

Propagandatoru
ajab oma joru.

Tõnu tuli koju ja teatas, et laseb käiku isikliku tuumajaama. Tal oli kaasas kott tuumajaamale vajaliku radioaktiivse tolmuga. Tolmu pudises kotist välja tema riiete peale. Tõnu ütles, et radiatsioonist ei ole mitte ainult kahju, vaid ka kasu. Vastasin, et vähirakkudele on see kasulik, inimesele kahjulik. Ema ütles, et suurtele loomadele kahjulik, väikestele loomadele kasulik. Kandsin radioaktiivse tolmu kohta ette luuleread:

Ma ei taha sadet,
sest see sisaldab sädet.

Ma ei tahtnud saastatud korteris rohkem elada. Asusin teele, et minna Kuressaarde Helina juurde. Tänaval ütles Tõnu, et radiatsioon on kliima nii soojaks muutnud, et sõstrad valmivad ühe päevaga ja tikrid kahe päevaga. See tähendas, et vastavalt järgmiseks ja ülejärgmiseks päevaks. Täna oli alles talv läbi saanud. Seejärel olin jälle kodus ja rääkisin Tõnuga veelkord tuumajaama teemal.