Mõttetu kiikumine. Enne tundi.

Olime kiigepuu all. Tõnu ja Henn narrisid Toomast, et Tooma sõjaväelist auastet oli alandatud reameheni. Tõnu, Henn ja Toomas moodustasid justkui eraldi perekonna. See, et mina pole üldse sõjaväes käinud, ei olnud neile oluline. Ema moodustas koos iga pereliikmega eraldi perekonna. Toomas võttis välja kiige ja hakkas kiikuma. Tõnu tahtis selle peale kiikuda üle võlli. Hoiatasin teda, et nii võib alla kukkuda. Keegi oli juba varem püüdnud üle võlli kiikuda, aga ma ei teadnud, mis sellest katsest lõpuks sai. Arvatavasti kiik lihtsalt ei kerkinud nii kõrgele. Tegelikult tsentrifugaaljõud võibolla oleks siiski päästnud kukkumisest, nagu pesumasina laest pesu alla ei kuku. Aga minu arvates ei olnud selliseid katseid ikkagi vaja teha. Kehalise kasvatuse õpetajad ütlevad, et kes on teistest nõrgem, see saab peksa. Tegelikult võib inimene olla ükskõik kui nõrk, teise inimese surnuks lüia jaksab ta ikkagi. Parem kui ei jaksaks. Tõnu keerles mitu korda ilma kiigeta üle võlli. Henn proovis sama teha, aga varsti hakkas kaebama, et ta ei jõua nii kõrgele tõusta. Osatasin teda, et ta üldse sellist mõttetust proovis. Olin koos isaga köögis. Ajasin ümber kausi isa tänaste tablettidega. Hakkasin neid põrandalt kokku korjama. Kõik, mis ma leidsin, ei olnudki tabletid, vaid osad olid värviliste pliiatsite terad, aga ma hästi ei eristanud tablette ja pliiatsiterasid üksteisest.

Pidi tulema ajaloo kontrolltöö. Ariel püüdis vannitoas valju häälega pähe õppida, kas ühel ajajärgul valitses koolkond või suund. Mina lugesin ruudulisele paberile välja kirjutatud märksõnu. Olin kirjutanud välja "avatud ülikool", aga ei mäletanud, mida see tähendab. Tõenäoliselt seda, et 1930. aastatel kaevati Euroopas, et liiga palju inimesi läheb ülikooli ja raamatute väljaandmine on liiga kerge. Kuulsin tagaruumist, kuidas õpetaja arutas mõnede õpilastega, et viimane ajalootund muudetakse pool tundi pikemaks, ei tea, kuidas seda siis sisustada. Minul oli lahendus olemas, et kui õpik läbi saab, lugeda mõnda muud raamatut. Õpetaja rääkis vaevukuuldavalt, et viimases tunnis ta kontrollib vabal valikul loetud raamatuid. Kuna ta polnud seda otse mulle öelnud, oleksin pidanud viimases tunnis siis ütlema, et ma ei teadnud, et midagi lugeda kästi. Aga raamatutest rääkida oleksin ikkagi saanud, sest ajalooraamatuid lugenud ma olin. Tagaruumist tuldi klassi. Liis võttis tundi kaasa oma väikse lapse. Õpetaja kattis ühe raamatu pealkirja kinni ja küsis klassilt, mis tal käes on. Ma ei olnud kindel, aga muude asjade põhjal, mida ma kaanelt nägin, ütlesin, et see on ajaloo õpik. Õpetaja ütles, et mul on õigus.