Lüngaga unenägu

Põgenesin treppidest alla ja majast välja. Seejärel põgenesin läbi linna. Mäest alla saamine võttis aega, sest igast seinast alla jõudmise järel tekkis uus sein. Jõudsin teatrisse. Laval tehti hundi häält, arvatavasti eesmärgiga mul infarkt esile kutsuda. Aga mina läksin saalist välja. Siis läks edasi terve aasta, mida ma ei hakanud detailselt läbi kujutlema. Mõtlesin ainult, et sel aastal õpin siinseid Soome olusid tundma. Aastapärast hakkasin edasi põgenema, koht oli jälle Tartu. Jõudsin majja, kus hakati malet mängima. Oleksin tahtnud malepartiid pealt vaadata või ise teisel laual mängida, aga kartsin, et kui ma unenäo liiga detailseks ajan, ärkan varsti üles ja ei jõua pärale. Põgenesin aknast välja. Liikusin mööda puudevahelist koridori. Et jälitajatel silmist kaduda, pöörasin kõrvale ülejärgmisse paralleelsesse koridori. Sealt sisenesin majja, kus elas naine, kellelt palusin abi. Maja oli piiri ääres, siit oleks võinud juba proovida üle piiri hüpata, kuigi oli risk vahele jääda.

Ootasin bussi. Panin koti ootamise ajaks pingi peale. Tuli mees teise kotiga. Bussi minnes võttis ta enda koti asemel minu koti. Mina võtsin siis tema koti, et bussis tagasi vahetada. Aga ta paistis olevat varas, kes oma kotti tagasi ei tahagi. Ta kavatses nähtavasti bussist maha ka minu kotiga minna. Selle takistamiseks mõtlesin alustuseks tal mütsi peast võtta. Kooli lähedal kõndides meenus, et Erik on öelnud, et pärast seda, kui ma tal ükskord kätt väänasin, on tal pidev käevalu. Ei tea, võibolla oleks tal ilma väänamata ka käsi valutama hakanud. Tavaliselt ei näita ta valu välja. Kui koolipäev läbi sai, tegi Erikule nalja, et me olime mõlemad unustanud oma äratuskellad tänavale ühe seadme peale, aga koolipäeva jooksul ei olnud keegi neid ära võtnud. Mul ei olnud meeles, mida see seade näitab. Erik tuletas meelde, et õhuniiskust. Ma ei olnud kindel. Siis meenus, et üks seier näitab tõesti õhuniiskust, teine midagi muud. Minu klassi poisid olid avastanud, et kaks seierit moodustavad ristudes haakristi. Kui seade tagant lahti võtta, ilmuvad samuti nähtavale haakristid, sest see on Saksa-aegne seade. Esimeses klassis olid minu klassivennad rääkinud, et neil on relvi. Mina olin olnud kade, et mul ei ole. Aga nüüd sain juba aru, et klassivendade jutt võis olla ainult lapse fantaasia.