Kajakad olid paremad kui luiged

Meie perest oli tehtud kunstiline film, kus me olime veel lapsed. Kasutatud oli õigeid eesnimesid. Iga pereliikme kohta öeldi seal lühike iseloomustus, milleks kasutati isa soovitusi ja filmitegijate endi tähelepanekuid. Minu kohta kasutati iseloomustust, et ma olen väikse Klausi advokaat. Enda iseloomustus meeldis mulle iseloomustustest kõige rohkem.

Mõtlesin, et huvitav, et Helina on kurt ja ta saab jälgida ainult kirjalikku teksti, aga mina kujutan hoopis igasuguseid hääli ette ja olen halva nägemisega. See, et Helina on kurt, oli minu selle unenäo ettekujutus. Mõtlesin talle igas unenäos välja erineva haiguse. Mõtlesin seda Helina voodi kõrval istudes. Aga nüüd ta tõusis üles. Kui ta kõndis ülikooli raamatukogu poole, lendas taevas suur kajakaparv. Kui terve parv oleks korraga inimest rünnanud, oleks inimesel halvasti läinud, aga ei rünnatud kunagi. Siis ühed linnud siiski ründasid Helinat. Need olid hoopis luiged. Ütlesin Helinale, et luiged ei ole sõbrad. Sisenesime ajalooarhiivi moodi hoonesse. Võtsime luiged käeotsas majja kaasa ja panime seal laua alla. Vaatasime vanaaegseid kirjadega esemeid. Kõrvaltoast väljusid ja kõndisid läbi ruumi poisid, keda olime siin majas ka eelmisel korral näinud. Unenäos juhtunu meeldejätmiseks hakkasin koos isaga kõike uuesti tegema.