Sõitsin bussidega

Kui ma bussipeatusele lähenesin, oli buss juba ees. Ei teadnud, kas ma peale jõuan. Aga ei teadnud ka seda, kas see on õige buss. Bussi tagumises otsas numbrit ei olnud. Nii ei teadnud ma tagaukseni jõudes, kas võin peale minna. Buss võis iga hetk uksed kinni panna ja sõitma hakata. Kõndisin esiukse suunas, aga esiukseni jõudes ei teadnud veel ikka, kas võin peale minna, sest numbrit ei olnud ka küljel. Alles esiotsa vaadates nägin, et see ei olegi minu buss.

Kui õige buss tuli, ei olnud ma peale minnes rahul sellega, et akende ette oli pandud võre, mis oli praktiliselt läbipaistmatu. Õnneks on peatusi korralikult teadustama hakatud, aga kui ma oleksin kurt, ei oleks sellest abi. Või kui ma tunneks oma peatust mingi maja, mitte peatuse nime järgi. Pealegi on sõiduaega vaja kuidagi sisustada, milleks aknast väljavaatamine oleks meeldivam valik kui võõra kaassõitjaga tõtt vaatamine.

Järgmisel päeval märkasin ajalehest, et kirjutati autovabast päevast. Tundub, et sõitsin bussiga autovabal päeval. Ei tea, kas autovaba päev peaks olema ka bussivaba. Bussi on ju nimetatud autobussiks. Aga päev on kehtestatud ilma minuga kokku leppimata. Enamusel päevadel ei sõida ma ei auto ega bussiga. Tol päeval, kui sõitsin, oli harv juhtum, kus oli vaja käia päris linna serval.