Mina tahtsin nalja teha

Inimesed riskisid koolimajas eluga. Üks võttis metallvardast kinni ja ütles, et hakkab äikest püüdma. Teised istusid kõrgele aknale jalad väljapoole. Minul tekitas see kõik halba enesetunnet, sest ma teadsin, kui palju on õnnetusi juhtunud. Ise sõitsin ma trepist käsipuu najal alla, kuigi seda ka keelati. Aga sõitmist tunnetasin ma nii hästi, et olin kindel, et midagi ei juhtu. Läbi riidehoiu minnes võtsin siiski kiirust maha, sest kartsin, et sel korral jooksen muidu keeramiskohas vastu seina. Koristaja pesi parajasti põrandat, mistõttu põrand oli libe ja pidurdamine raskendatud.

Olin köögis ja kuulsin, et Helina hakkas toas laulma. Seda seletasin sellega, et olin hiljuti blogis tema häälest kirjutanud. Aga kui ma tuppa läksin, siis nägin, et Helinat seal ei olegi, vaid on ainult keegi sarnase näoga. Toas oli ka mitmeid muid inimesi. Ema ei saanud aru, mida tähendab, kui ajalehes kirjutatakse, et väikeriigi seisukohalt oleks õige, kui jalgpallimäng lõppeks tulemusega 5:4. Seletasin, et see on väravate arv ja see tähendab, et väikeriikide elanikele meeldib, kui mäng on väravaterohke. Üks kass püüdis mind küünistada. Ütlesin, et kui tal nii pikad küüned on, siis tuleb need maha lõigata. Mult küsiti, et kas ma siis ei tea, et kassi küüned ei ole kogu aeg nii pikad, vaid ta saab neid sisse tõmmata ja välja sirutada. Vastasin, et kui ta neid välja sirutab, siis tuleb need maha lõigata. Üks naisajaloomagistrant tuletas teisele meelde tema artiklit, mis olevat ilmunud ajakirjas "Vikerkaar". Autor seda artiklit ei mäletanud. Mina mäletasin, aga ütlesin, et see ilmus vist mingis muus ajakirjas. See, et autor seda ei mäletanud, oli seletatav sellega, et ta ei olnud seda kirjutanud spetsiaalselt ajakirja jaoks, vaid sinna oli kopeeritud katkend ühest tema ülikoolile kirjutatud uurimistööst.

Sõitsime bussiga. Mööda autoteed kõndis bussi ees rühm inimesi, mistõttu buss pidi aeglasemalt sõitma. Buss keeras Fortuuna tänavale, inimesed kõndisid mööda Pika tänava autoteed edasi. Arvasime, et nad on tulnud mõnest väiksemast linnast ja seetõttu ei tea, et sellel teel ei kõnnita. Aga varsti leidsin uue seletuse. Nimelt oli kõvasti lund sadanud, mistõttu Pärmivabriku katuselt võis midagi pähe kukkuda ja kõnniteel ei saanudki käia. Bussist väljudes meenutasin, et olen mõelnud ehitada lumekindluse ja siis sinna istuma minna. Olen mõelnud, et võiks aasta igal päeval väljas istudes lugeda. Aga seda ei saa teha, sest talvel on ilm külm. Ometi nägin, et keegi on lumekindluseid ehitanud. Ühed lapsed olid parajasti ühte neist lõhkuma asunud. Keelasin neid. Küsisin, kas kindlus on nende ehitatud, et nad seda lõhkuda võivad. Edasi kõndides kohtusin kõigepealt ühe väiksema ja seejärel ka ühe suurema koeraga. Lapsed püüdsid koeri mulle kallale ässitada. Mõtlesin, et kui koer ründab, peaks aitama talle jalaga vastu pead virutamine, sest on olemas ütlus "nagu peksasaanud koer". See ei aitaks ainult võitluskoerte puhul, kellel puudub hirmutunne. Olin jälle laste juures. Ähvardasin neid, et üks inimene ehitab kivist kindluse. Lapsed ei uskunud ja küsisid, kuidas vana inimene füüsilist tööd teha jaksab. Ütlesin, et ta palkab abilised. Mõtlesin, et tegelikult on tal raske palka maksta, kui ta on ise pensionär. Lapsed küsisid, kas ma olen peast segane. Vastasin, et seda ma ei pea neile ütlema. Mina olin tahtnud ainult nalja teha ja lapsi huvitavamalt õpetada. Teised piirduvad tavaliselt lastele väga lühikeste käskluste andmisega.