Pooleli olevast romaanist

Ühelt autorilt olin varem lugenud taasiseseisvumise paiku avaldatud romaani, mis tundus andekas. Nüüd hakkasin lugema tema nooremana kirjutatud Nõukogude aegset romaani. See nii andekas ei tundu või vähemalt ei vasta nii väga minu maitsele. Tundus juba, et paksu raamatu kirjutamise asemel oleks saanud kogu teema lühikese luuletusega kokku võtta. Imestama pani see, et autor oskab üldse teema nii pikaks venitada. Aga siis tuli ühe tegelase mitu lehekülge pikk jutustus, mis tundus küll andekas. Mis selle ülejäänud raamatust paremaks teeb? Ehk see, et nimetatud lõigus on vähem dialoogi, vähem tegelasi ning suurem üldistus ja rohkem imesid. Loodetavasti tuleb järgnevatel lehekülgedel veel selliseid lõike.