Olin hiiglane

Emal oli probleem. Püüdsin teda aidata. Oletasin, et ta on segi ajanud arvuti nime ja võrgulehe parooli. Ema kinnitas, et ta sisestas õige asja. Siis jõudsin järeldusele, et teda takistab kontserdile pääsemast metalliotsija. Võtsin ema kotist välja võtmed. Nüüd pääses ta kotiga metalliotsijast läbi, kuigi koti lukkudes oli ka metalli. See oli kummaline, et metallvõtmetega kontserdilepääsu takistati, kui need võtmed olid vajalikud kontserdi avamiseks. Kuulsin voodis lamades koputust välisuksele. Ootasin natuke ja siis läksin avama. Minu selja taga tulid avama kolm venda. Ukse taga oli võõras mees, kes rääkis inglise keeles, kui halvasti me teda kohtlesime, kui ta siin eelmine kord käis. Ütlesin, et kuna ta ei räägi eesti keeles, siis viskame ta välja. Minu ettepanekul võttis iga uksel seisev vend külalise ühest käest või jalast kinni ja kandsime ta trepist alla. Siiri palus mul anda sõrmejäljed. Arvasin, et selleks tuleb sõrmed pliiatsiga kokku teha, aga selgus, et need tuli lihtsalt seadme aukudesse torgata. Panin juba ühe käe väikse sõrme ja tema kõrval asuva aukudesse, kuid siis nõudsin, et Siiri ütleks kõigepealt, mis asutus sõrmejälgi tahab, enne kui ma ülejäänud sõrmejäljed annan. Auke oli mõlema käe jaoks üle viie, sest mõnel inimesel on ebanormaalselt palju sõrmi. Kui Siiri oleks öelnud, et sõrmejälgi tahab politseiamet, oleksin ma veel küsinud selle töötõendit. Aga Siiri ütles hoopis, et ega ei pea andma. Ta oli minu kamba liige ja rääkis naljatoonil, et on teada saanud, et ma tegelen endiselt kamba asjadega, aga muud asjad on minu jaoks liiga keerulised. Lamasin mõnda aega tegevusetult ahju peal. Siis tuli üks mees. Ma olin teda varemgi näinud, aga ei mäletanud, kas ta on sõber või vaenlane. Mees rääkis, et ta tuli mulle ettekuulutust meelde tuletama. Ettekuulutus seisnes selles, et mõistust on mul vähe, aga kuna ma olen pikka kasvu, siis võtan ma ükskord temalt üle taeva püstihoidmise. Nägin kõrvalt, kuidas ma seda ettekuulutust kõhuli lamades kuulasin. Ettekuulutus mulle ei meeldinud, aga nüüd pidi see meelde jääma. Järgmiseks kohtusin ühe naisega. Küsisin talt, et ma ei mäleta, kas me saime hästi või halvasti läbi. Ta ütles, et hästi. Ta tuletas mulle meelde, et olin teda selja tagant kinni hoidnud ja laulnud, tema oli selja taha piilunud. Selgitasin, et laulsin ainult laulmise pärast, ma ei mõelnud laulusõnu ei üht ega teist pidi. Nüüd sattusin saali, kus suur hulk teisi hiiglasi mängisid korvpalli. Osad neist olid isegi minust pikemad. Arvati, et kui ma olen hiiglane, siis ma olen hea korvpallur. Lülitusin mängu, tegin algul mõned väga head pealevisked, aga varsti hakkasid mu visked mööda minema. Loobusin edasisest mängus osalemisest. Mulle tuli meelde, et lood hiiglasest lõppevad erinevalt. Kalevipoeg hakkab teose lõpus küll taevast püsti hoidma, aga Suurel Tõllul läheb paremini, sest ta saab põõsas magada ja niimoodi vaenlaste maaletulekut oodata. Ütlesin ettekuulutajale, et ega ma ei ole Kalevipoeg, ma olen Suur Tõll. Siin on minust paremaid korvpallureid, nemad saaksid taeva püstihoidmisega paremini hakkama. Mina olen kõige andekam vaenlaste korterist väljalöömises, mina hakkan tulevikus vaenlasi maalt välja lööma. Seisin barjääri taga, mida mööda hakkasid teiselt poolt üles ronima vaenlased, kelle mina alla tagasi virutasin. Selleks ei olnud erilist jõudu vaja, ainult ma kartsin natuke, et mõni vaenlane võib mul käest kinni haarata.