Kop-kop raamat

Isa küsis, mida Hennule teise tuppa viia. Vastasin, et sealt kostavad sellised hääled, et võiks viia võimlemisraamatu. Aga juhul kui Hennul on täna sünnipäev, võiks viia selle raamatu, mille järgi ta rääkima õppis. Seda raamatut nimetasime kop-kop raamatuks. Nime sai see selle järgi, et kaanel oli kaelkirjaku pilt, kelle kohta öeldi, et kaelkirjak teeb kop-kop. Aga sees oli rohkem karu pilte. Karu oli igal leheküljel. Igal leheküljel oli tihedalt koos palju pilte. Pildid olid joonistatud rahutu joonega. Mõtlesin, et võiksin uuesti selle raamatu võtta ja selle järgi mõnele titale poolteist tundi järjest rääkimist õpetada. Aga enne tuleks tema vanematelt järgi küsida, äkki ta oskab juba rääkida. Oma tuppa minnes olin seal jõuetult kõhuli ja nägin halvasti. Jõud ja nägemine oleksid tagasi tulnud, kui oleksin jõudnud seinani. Roomasin seina suunas väga aeglaselt, aga katkematult. Lõpuks jõudsingi seinani ja tõusin püsti.

Avastasin, et ühes ingliskeelses raamatus on kirjutatud Mussolinist. Kui tavaliselt konspekteerin lühidalt, siis seda teksti hakkasin väga pikkade lõikudena ümber kirjutama, kuigi uurimistöö oli juba valmis, nii et otsest vajadust ei olnud. Konspekteerimist saatis piiksumine. Teisest toast tuli tüdruk, kes küsis, milleks seda piiksumist vaja on. Seletasin, et piiksuja on tegelikult elektronmäng. Tüdruk palus, et ma enam ei piiksutaks. Ema ei saanud aru, miks on vaja konspekteerida. Ütlesin talle, et mõnda teemat võib konspekteerida, aga on teemasid, mida lausa peab konspekteerima. Olin vangis toas, kus ma nägin halvasti. Vahepeal läks nägemine hetkeks korda, aga siis muutus jälle kehvaks. Lõpuks pääsesin toa uksest välja.

Olime lossis või kirikus. Tahtsime lahkuda. Seda sai teha ainult kõrvalisi teid mööda, sest läbi klaasist peauste paistis küll tänav, kuid need olid lukus. Tagaukse kaudu ka välja ei pääsenud. Tänavapoolse ukse ette jõudis üks klassiekskursioon. Uksehoidja läks ringiga esimese peaukse juurde, keeras selle lahti ja lasi ekskursiooni sisse. Vaheruumi vastasseinas tulevat järgmist ust meie ees ta ei keeranud, aga kui seda katsusime, oli see ka lahti. Justkui oleks Jumala saabumisel kirikuuksed iseenesest avanenud.