Reis Soome

Hakkasime mängima klotsidega kindluse vallutamist. Mina ehitasin kindluse ja pidin seda kaitsma. Ehitasin teadlikult nii, et kindlus oli pealetungivast sõjaväest nõrgem. Pisut segadust tekitas see, et sõduritena kasutasime puust kabenuppe, aga mõlemal poolel oli nii musti kui ka valgeid nuppe. Alustasime nuppude ja klotside üksteise suunas nipsutamist.

Mulle tuli mõte sõita kaheks päevaks Soome. Soomes oleksin otsinud üles odava hotelli ning elanud selles ja jalutanud selle läheduses. Hotelli juurde ei saanud hästi sõita taksoga, sest taksosõit võis Soomes väga kallis olla. Et mitte Helsingis ära eksida, oleks võinud kutsuda kaasa mõnda pereliiget. Võibolla oleks tulnud Toomas. Kui Toomas oleks tulnud, oleks saanud kolmanda inimesena kaasa võtta kasvõi Helina. Aga sügisel ei olnud siiski hea sõita, sest sügisega kaasnevad tormid. Seetõttu tuli sõit lükata edasi kevadele. Kuigi kevadel võib ka laev põhja minna. Aga väike risk võis asja juures olla. Jõudsin Helsingi sadamasse. Siin oli kõik väga ilus. Kui olin eelmine kord Soomes käinud, olin Soomest lahkudes sadamasse tulnud koos kahe omavanuse poisiga ja ei olnud ära eksinud. Sadamas olime eemalt vilksatamas näinud ka Reid ja ta kohe ära tundnud. Praegu läksin passikontrolli ja esitasin oma passi. Kontroll ütles, et see pass aegus juba aastal 1997. Vastasin, et mul on uus pass ka olemas, aga võtsin kogemata kaasa vale. Küsisin, kas nüüd tuleb mul kohe Eestisse tagasi sõita. Kontroll vastas midagi, millest ei saanud selgelt aru. Aga kuna ma ei lugenud tema vastusest välja, et ma võiksin temast mööduda, siis läksin kaile tagasi. Seal otsisin veel taskutest ja ranitsast, kas mul kuskil kehtivat passi ei ole, aga ei leidnud. Natuke ebameeldiv oli soomlaste nähes ranitsat avada. Paat asus tagasisõitva laeva suunas teele, aga ma ei läinud peale. Laevast oleks vist saanud pileti osta, aga õhtul pidi veel üks laev minema. Niikaua mõtlesin seista kail ja vaadata, milliseid inimtüüpe siin näha on. Mõtlesin, et kas siis Euroopa Liidus ilma passita üle piiri ei saa. Aga meenus, et veel ei saa. Pistsin veelkord käe põuetaskusse. Alles nüüd avastasin, et seal on mul siiski nii vana kui ka uus pass. Aga uuest passist lugesin välja, et see aegub ka juba täna - 28. aprillil 2007. Seetõttu tormasin ruttu passikontrolli, et sealt enne passi aegumist läbi pääseda. Seal sain teada, et täna on alles 10. märts.

Vanaema ütles, et ta annab sarja "Seiklusjutte maalt ja merelt" raamatud ära. Tal olid sellest sarjast järel veel ainult suhteliselt õhukesed raamatud, kuigi tema kolimise eelsest ajast mäletasin peamiselt paksusid. Nüüd võtsin ette need raamatud, mille vanaema tahtis ära anda ja kirjutasin kõigile sisse oma nime. Mõnele kirjutasin selle tiitellehele, mõnele natuke tahapoole. Kui olin kirjutamisega valmis, teatas Liisa, et ta tahab kõiki neid raamatuid endale. Talle oleks need vanuse poolest tõesti paremini sobinud, aga pidasin raamatuid juba enda omaks. Tegin ettepaneku, et pooled jätan endale, pooled kingin Liisale. Liisa näitas gloobuselt, kus on tema arvates Eesti. Aga ta näitas hoopis Põhja-Ameerika peale. Näitasin, kus Eesti tegelikult asub. Ütlesin, et Eestist Iraaki on lühem maa kui Ameerikast Iraaki.

Meenutasin, et Kristeri võtsin kamba liikmeks nii, et istusin vahetunnis tema kõrvale ja tegin lahti vihiku, kuhu olin alustanud juttude kirjutamist. Kui Krister neid lugema hakkas, saigi temast kamba liige. Hiljem näitasin kodu juures sama vihikut ka Kerstinile, millega kamba liige sai ka temast. Aastaid hiljem näitasin seda vihikut Kristerile uuesti. Olin neid jutte vahepeal edasi kirjutanud, aga need olid ikka veel lõpetamata.