Tuttavast näost karistuseni

Nägin tänaval tuttavat nägu, kes võis olla sama veel tuttavama näoga isikuga, aga ma siiski ei öelnud talle midagi, oletades, et nad on erinevad isikud. Kõndisin edasi. Kõndimine läks väga vaevaliselt. Jõudsin postkontorini. Seal oli kehtestatud kord, et igaüks võtab ise enda korterile mõeldud posti. Sama väljaannet oli rohkem eksemplare, aga võtta võis ainult selle, millele oli oma korteri number peale kirjutatud. Aadressid ei olnud kirjutatud kõige loetavamalt. Pahandasin, et selline otsimine võtab palju aega. Õnneks ei olnud ajakirjanduse tellijaid palju.

"Eesti ajaloo" autorid alustasid reklaamikampaaniat, et raamatut rohkem ostetaks. Nad ütlesid, et kui kolmandat köidet vähe ostetakse, siis ei saa esimest ja teist köidet välja anda. Reklaamfilm algas ürituse näitamisega ja ühest hetkest alates näitas ainult seda, mida mina üritusel tegin. Tegin kõike uuesti, aga ühes kohas, kus filmimisse oli jäänud auk, jätsin ka mina osa liikumist vahele.

Olin kirjanduse tunnis. Õpetaja ütles, et nüüd tuleb vihikusse joonistada Jeesus. Ta joonistas ise näidise tahvlile, lisades ka muid pilvedel elavaid inimesi. Mõtlesin, et võiks õpetajale öelda, et iga usulahk ei lubagi Jeesust pildil kujutada. Ma ei joonistanud, vaid kirjutasin vihikusse, et täna joonistab õpetaja tahvlile. Kirjutasin nii, et lause läks üle mitme joone järjest kõrgemale. Õpetaja ütles, et ma näitaks, kas ma joonistasin. Vastasin, et ma ei taha oma vihikuid teistele näidata. Olin oma vihikutega väga rahul ja ei võinud kannatada, kui need solgitakse ära maksimaalsest madalama hindega. Lamasin pooleldi laua peal. Asendi muutsin ma tunnis oodatavale vastavamaks, aga vihikut ei näidanud. Olin unenägudest õppinud, kuidas õpetajatele vastu hakata. Erik oli prahti maha loopinud. Näitasin, et mõnes küsimuses nõuan ka mina korda, sellega et peksin Erikut. Õpetaja ütles, et ta hakkab ühtesid sisse panema. Kõigepealt pani ta hinde üks Otile, selle eest, et Ott tundides ei käi.