Autofirma omanikud

Olin ammu kooli lõpetanud, aga sõin kooli sööklas. Pärast seda läksin kantseleisse, et küsida, kas ma pean söögiraha maksma. Ma polnud küll kindel, kui palju ma veel sinna sööma satun, sest koolimajas mul eriti midagi teha ei olnud. Kantseleis nägin ühte õpetajat ja palju õpilasi. Õpetaja oli olnud kunagi algkooli õppealajuhataja ja nüüd oli tõusnud juba põhikooli omaks. Lõpuks pidi ta direktoriks saama. Ma ei teadnud, kas need, kes kunagi direktoriks saavad, mõtlevad kõigi eelnevate aastate jooksul, et ükskord saavad nad direktoriks. Aga ma ei hakanud talt söögiraha kohta küsima, sest ta oli nii noor, et tundus siiski olevat õpilane. Ise vanemaks saades hakkasid kunagised õpetajad hoopis nooremad paistma. Ariel loobus temaga rääkimisest sellepärast, et pidas teda koledaks. Mind ja Arieli surus uksest sisse valguv rahvamass tagumise seina vastu. Kuigi taganeda ei olnud enam kuskile, pressis rahvast järjest juurde. Pääsemiseks tuli vist sein maha lõhkuda. Lõpuks jõudsin järeldusele, et tegemist on siiski õpetajaga, selle järgi, kuidas ta teistega käitus. Küsisin talt nüüd, kas ma pean söögiraha maksma. Ta arvas, et ei pea. Küsisin, et aga kas koolimajas kohvik on. Ta vastas, et on küll. Ütlesin, et sellest piisab. Söökla ja kohviku erinevus oli, et sööklas söömiseks pidi kuu toiduraha korraga ette maksma, aga kohvikus maksti iga portsjoni eest söömise ajal.

Lugesin "Eesti keele sõnaraamatut". Seal oli sõnu pikalt seletatud. Ütlesin emale, et ta on öelnud, et Silvet on juturaamat, aga see sõnaraamat on veel rohkem juturaamat. Seal oli kirjutatud kahest mehest, kelle järgi oli nimetatud üks autofirma. Mulle oli firma nimi koolis nähtud autokaartidelt tuttav, kuigi täpselt kirjutada ma seda ei osanud. Kirjutatud oli, et neile meestele meeldis uhkete autodega uhkustada. Mina pildilt silmaga küll aru ei saanud, et nende autod millegi poolest muudest autodest uhkemad oleks. Kirjutatud oli, et nad on aastakümnete jooksul tulnud kolm korda ralli võitjaks ja kolmel rallil tee ära lõhkunud. Üks kord oli seotud maavärinaga. Televiisorist tuli nende meeste kohta film. Püüdsin teha ekraanil näidatava mehe kohta tähelepanekuid - kõrvarõngast ei ole, oimurõngast ei ole. Kas sõrmuseid või käekell on? Käekell oli tal vasaku käe ümber. Algas reklaamipaus. Seda ma ei tahtnud vaadata. Aga kuna ei teadnud, millal reklaam läbi saab, ei osanud vaatamise katkestamise korral õigel ajal uuesti vaatama hakata.

Tõusin hommikul üles. Läksin oma toa aknast välja ja sisenesin akna kaudu teise ruumi, kus olid isa ja Tõnu. Isa ütles, et minu taga ootab palju töid. Vastasin, et ühe töö ma andsin talle üle. Isa ütles, et tema pole midagi näinud. Hüüdsin, et ta ütleb, et pole midagi näinud, kui ma panin selle tema laua keskele, see on niimoodi kümne aasta pärast ka ilmumata. Isa küsis, mis autor see oli. Ma ei mäletanud, mis oli autori nimi. See oli vist T-tähega. Aga T-tähega autoreid on kaks tükki, see oli vähemtähtis. Kui hakkasin ruumist ukse kaudu väljuma, pidin ust liigutama. Tõnu sai sellega vastu pead ja hakkas karjuma. Ütlesin, et ta on igal hommikul niimoodi uksega vastu pead saanud, sest teisiti sellest uksest ei saagi käia. Läksin oma tuppa. Hakkasin tegema pikki samme, mille juures jalad jäid pikalt maast lahti. Jalad kerkisid veel kõrgemale ja hakkasin päris lendama. Kui varem olin lennanud alati püstiasendis, siis seekord kõhuliasendis. Teadsin, et lennatakse unenägudes. Kuigi olin varasemates unenägudes ka lennanud, oli ikkagi hea uuesti lennata. Lendasin vannituppa ja vaatasin peeglisse. Seejärel lendasin oma voodi juurde, võtsin sellelt teki ja panin endale peale. Mõtlesin, et peaks midagi huvitavat tegema. Lendasin akna juurde ja vaatasin välja. Nägin ühte inimest, kes sisenes ülejärgmisse majja. Võidi küsida, et mida on pikalt aknast välja vaadata, aga inimesi vaadata oli alati huvitav. Surusin näo vastu klaasi. Kartsin, et päriselt olen võibolla aknast välja kukkuma hakanud.