Kahevõitlus

Kooli saalis mängis kaks inimest malet. Vaatasin mängu pealt. Malelauale oli kirjutatud palju sõnu. Küsisin, mitu tähte võib korraga lüia. Üks mängija vastas, et neid ei löö nad kunagi. Ja lisas, et nad löövad ainult suuri tähti. Kui see mäng läbi sai, oli küsimus, kes hakkavad järgmistena mängima. Ootasin, kas mulle tehakse pakkumine, aga ise ennast ei pakkunud. Mängima hakkasid hoopis üks poiss ja tüdruk. Vaatasin teiste korvpallimängu eemalt. Ühel hetkel õnnestus mul pall endale haarata ja käest ma seda enam ei andnud. Viskasin palli läbi mitme väiksema rõnga. Tund sai läbi ja läksime duširuumi. Äkki astus sinna sisse õpetaja Holts. Kõik klassivennad peale minu võpatasid, aga mina ei saanud nii kiiresti toimuvast aru. Üks teine õpetaja kontrollis teadmisi. Eriti ei teatud, aga mina natuke teadsin.

Mul oli ühele paberile kirjutatud mitu kirja. Ütlesin, et kustutasin ühe kogemata ära. Teisel kirjal tahtsin kustutada ühte tähte, aga vana kustutuskumm tegi paberile ainult inetu pleki. Seda kõrvaldama hakates pidin nühkima järjest suuremat pinda. Lõpuks ütlesin, et nüüd ma kustutasin teise kirja ka ära. Enamuse kirjade originaalid olid mul teistel paberitel alles, kust sai uuesti ümber kirjutada, väljaarvatud esimesena kustutatud kirja puhul. Tunnis näitasin kamba kirjade ümberkirjutusi eespingis istuvale Kristerile ja enda pinginaabrile. Nad said sealt palju informatsiooni.

Pidin osalema rüütlite kahevõitlusel. Panin raudrüü selga. See kaitses küll osaliselt vastase hoopide eest, aga samal ajal takistas endal liigutamist. Proovisin, kui terav mu mõõk on. See lõikas pliiatsit hästi. Vastane oli minust kõrgemast soost. Ütlesin, et teritan mõõka tema käial. Seda ma siiski ei teinud. Kahevõitlus hakkas pihta. Esimesed liigutused tegin mina. Raamatus oli öeldud, et oh häda, see ei olnud registreeritud võitlusviis. Seda võitlusviisi oli üks teine inimene küll juba varem kasutanud, keda oli nimepidi nimetatud. Raamatu koostaja oli pannud joonealuse märkuse, et seda tegelast tunneme juba teisekeelsete muinasjuttude raamatust. Sellel oli sama koostaja, aga seda ma polnud lugenud. Muinasjuturaamatus oli see hispaanlane tapnud kõik saksa rüütlid. Mina olin seda nime kohanud vist hoopis raamatus "Don Quijote". Minu kahevõitluse vastane sai ohtliku ülekaalu. Pakkusin viiki. Vastane oleks saanud mu tappa, aga ta ei olnud eriti võitlushimuline ja võttis viigi vastu. Pärast seda lamasin voodis. Üks naine tuli mu selga silitama. Ta sai seda nüüd esimest korda teha, sest enne kahevõitluses osalemist ei olnud minu puudutamine lubatud. Toomas hakkas teises voodis läbi une röökima. Ema tuli ja püüdis teda äratada, aga see ei õnnestunud. Toomas seisis seina kõrval, tagus käega lüliteid ja röökis, et ta arvab, et elekter võtab tal teist korda ka sõrmest kinni. Üks kord oli võtnud. Ema tõmbas Tooma lülititest eemale. Soovitasin Tooma äratamiseks talle kopsikust vett pähe valada. Seda ema tegigi, aga Toomas ei ärganud, vaid jätkas röökimist.