Kõnekoosolek

Olin vannitoas, aga uks vajus lahti. Panin ta kinni tagasi, aga ta vajus veel mitu korda lahti. Teised tulid mulle appi ust parandama. Üks neist karjatas, kui ta nägi, et ka vannitoa sein laguneb järjest edasi.

Ema pakkus mulle neoonrohelist särki. Ma ei tahtnud seda. Siis pakkus ta mulle neoonrohelist sulgpallipalli. Ka seda ei tahtnud ma oma kätte võtta. Selle peale pani ema ta trepikoja ukse taha ja lõi jalaga puruks. Kui Toomas sellest kuulis, hakkas ta nutma, sest pall oli tegelikult tema oma. Läksin koos Toomaga trepikotta. Rääkisin, et ajame ema sahtli ka segi. Korrus kõrgemal olid meie sulgpallireketid, millele me järele läksime. Tuppa tagasi jõudes märkasin, et Toomas on ära toonud ainult oma reketi, aga mitte minu oma. Tahtsin minna sellele ka järele. Aga kui ma trepikoja ukse lahti tegin, nägin möödumas võõraid, kellest üks poiss oli selle reketi varastanud ja tahtis majast välja tassida. Hakkasin tema suunas minema, ta kiirendas sammu, aga sain talt reketi ära võtta. Kuna ma teda ei karistanud, võis ta teine kord kuritegu korrata.

Kuningriiklased korraldasid ürituse Eesti Euroopa Liitu kuulumise aastapäeva tähistamiseks. See toimus majas, mida nimetati Sakala keskuseks. Läksin kohale. Alustati kõnedega. Sõna sai naine, keda ma kartsin, sest olin temast kirjutanud. Ta rääkis naljajuttu, mis loomad kõik Eestisse elama tulevad. Mul läks hirm ruttu üle. Naine küsis emalt ühe looma kohta naljaküsimuse ja ema andis naljavastuse. Ka kõik järgmised kõned olid naljakõned. Naersin, aga mõtlesin, et asjad vajavad tegelikult tõsisemat lähenemist. Üks esineja küsis, kas keegi kõned üles ka kirjutab. Vastasin talle: "Teil peab konspekt olema." Lendu tõusis üks õhusõiduk, mis lendas majast välja. Kuningriiklased pakkusid, et nad võivad sellega inimesi koju sõidutada. See oli ka nali, sest sõiduk oli nii väike, et sinna kedagi peale piloodi ei mahtunud. Kartsin, et see võib veel alla kukkuda. Isa rääkis, et ühte venelast ei lastud üritusele sisse, sest see on juba varem rahutusi korraldanud ja oleks võinud siin sama teha. Mina arvasin, et võibolla see venelane tahtis hoopis Euroopa Liitu kuulumise aastapäeva pühitseda.

Henn küsis, kas ma saan anda talle mingeid materjale sotsialismi kohta. Võtsin sahtlist oma vanu jutte ja pakkusin ühe Hennule, öeldes, et seda võib sotsialismiteemaliseks pidada, sest seal on juttu mässust, kuigi sotsialismi sõna pole mainitud. Vaatasin oma kooli asju. Päevik oli aasta otsa kaasas kandmisest ära lagunenud. Päeviku eespoolsed nädalad olid täitmata, kuigi tagapool olin järjest kõik ära täitnud. Mind võidi pidada väga lohakaks. Jõudsin järeldusele, et Hennule antud juttu ei pea tingimata sotsialismiteemaliseks pidama, sest vahel mässatakse ka rahvusliku rõhumise vastu. Tuletasin meelde füüsikaseadusi. Need olid mul hästi meeles, sest olin kõik ülikooli sisseastumiseksamiks selgeks õppinud. Teisi aineid ma nii hästi ei mäletanud. Nüüd tahtsin bioloogia õpiku sama hästi omandada. Vaatasin keemia vihikut. Kuna ma polnud jõudnud nii kiiresti kirjutada, kui õpetaja rääkis, ja tahvlile ei näinud, oli vihikus kõik lünklik. Selle kohta võidi mulle jälle öelda, et vihik praktiliselt puudub.

Üks mees rääkis, et tema on tagasihoidlik, aga mõned teised mehed on sellised, et kui tahavad mõnes korteris elada, siis lähevadki sinna elama. Sellega pidid vist kaasnema mõrvad. Ajalehes oli foto, mille kohal oli pealkiri "Nagu Krister?" Näitasin seda Kristerile. Talle ei meeldinud, et teda sellise inimesega võrreldi, nagu pildil oli. Läksin suurde tuppa. Kallasin endale ühest pudelist teise jooki. Osa läks pudelist mööda. Pille ütles, et ma ei kallaks nii kitsasse pudelisse. Ta viis paberid alt ära. Lõpu kallasin otse suhu. Läksin kööki vaatama. Pille oli arvanud, et päästab paberid märjaks saamisest, aga nüüd olid need üleni vee all. Kraanikaussi viis voolik, millest kõrgemale tõstmisel tuli vett välja, aga madalas asendis mitte. Selle vooliku vett oligi paberite plastmasskauss täis saanud.