Karud hotellis

Minu ja Tõnu voodite vahele oli pandud veel üks voodi, nii et kõik kolm puutusid külgepidi kokku. Mõtlesin, et mulle meeldib kirjutada, peaksin otsima tööd ajakirjanikuna. Kui ajalehte minu blogi häirib, võin selle töötamise ajaks kinni panna. Töö otsimine käib vist nii, et panen kuskile kuulutuse: "Otsin tööd ajakirjanikuna." Aga võibolla tuleb hoopis ajalehtede kodulehekülgedelt tööpakkumisi vaadata. Tegelikult mulle ei meeldiks toimetuse ruumis istuda. Seetõttu peaksin töötama vabakutselise ajakirjanikuna. Aga ka sel juhul peaksin käima kohal üritustel, millest ma artikleid kirjutan, ja nendel hakkaks mul ka halb. Pealegi on mul kirjastuse jaoks üks töö pooleli ja mitu tükki järjekorda ootamas. Pille oli reisil lõunanabal ja mõned vennad põhjanabal. Aga nad ei viitsinud sealt reisikirju saata, sest neile ei meeldinud kirjutamine nii palju kui mulle. Läksin koos emaga poodi. Seal seisis leti taga arst. Ta võttis minu näo juurest ühe tuubi ja küsis, mis see on. Selle salvi oli mulle üks teine arst välja kirjutanud, aga ma polnud seda tarvitanud. Nüüd murdis ema salvi uurimiseks tuubi pooleks ja määris kõik laiali, nii et kogu salv läks raisku. Ükskord ma olin ühe naisega samas voodis maganud, aga polnud teda puudutanud. Nüüd läksin koos kahe noore naisega riidehoidu. Vanavanaema tuli meid tuppa viima. Kõndisime ümber tema maja nurga. Mina läksin ees käpuli. Vanavanaema ütles, et vanavanaisale kunagi ei meeldinud, kui venelastesse halvasti suhtuti. Sisenesin trepikotta, aga ei leidnud üles viivat treppi. Nii läksin hoopis trepist alla, mõeldes, et unenäos tundub, et trepp viib alla, aga tegelikult kõnnin üles.

Läksime trepikotta istuma. Võõrad inimesed kõndisid mööda. Mõtlesin, et meile tundub, et nad kõnnivad meist lähedalt mööda, aga tegelikult nemad meid ei näe, sest päriselt magan ma voodis. Siis läksin voodisse tagasi. Ärkasin hotellis. Ütlesin, et võiks üles tõusta, kell on juba kümme. Tegelikult ma veel tõusta ei tahtnud. Ja mõtlesin, et päriselt on kell vähem, sest ärkamiste ajal olin näinud pimedust. Pärast üles tõusmist läksin koridori ja hüüdsin, et ma olen 9-aastane, aga kõik arvavad, et 30. Hotellituppa tagasi minnes näitas üks poiss seina pealt vanavanaema andmebaasi, kust sai vaadata paljude inimeste isikuandmeid. Ütlesin, et praegu ma ei vaata. Toas oli ka Mõmmi. Mõtlesin, et ajad võivad muutuda - vahepeal oli Mõmmi kadunud, siis leiti ta kapist üles, aga ta võib uuesti kaduma minna. Uksest astus sisse Mesikaru, kes ütles ühe lause tervituseks. Mesikaru nimi oli nüüd Ove.