Liivatort

Lamasin hommikul voodis, kui kuulsin uksekella. Ukse taha tulid Jürissonid. Nad ei jäänud meie poole, vaid võtsid isa ja ema kaasa ja läksid nendega mujale rääkima. Jürissonid elasid nüüd Hiiumaal. Sõitsin voodis edasi-tagasi ja seejärel hakkasin lendama. Lendasin kööki. Seal oli ema. Ta hoiatas, et ma lahtise akna juures ei lendaks. Vastasin, et seda ma ei tee. Lisasin siiski, et unenägudes ei ole aknast välja lendamine ohtlik. Lendasin uksest välja ja ema kõndis minuga kaasa. Läksime Kaunase puiesteele. Seal käisin igal hommikul laste mänguplatsil. Neid oli seal kaks tükki, vahel olin ühel ja vahel teisel. Nägin eemale kõndimas kahte inimest, kes tundusid olevat Oudekki ja tema ema. Oudekkit ma hästi ära ei tundnud, aga tema ema tundsin alati. Liivakastis oli üks väike tüdruk ehitanud liivast tordi. Läksin selle sisse. Ütlesin, et olen lihatäidis. Siis tulin tordi seest välja ja ütlesin, et enam ma endale ei maitse. Ema soovitas, et ma sellest tordist ühele ansamblile ei räägiks.