Kolm putkat

Ajalehes kirjutas keegi, et aastal 2003 avanesid tema silmad teist korda ja temast sai Euroopa Liidu pooldaja. Tahtsin talle vastata, et kuidas saab ikka impeeriumi poolt olla, impeerium tegutseb kogu aeg. Lamasin voodis. Pille tuli koju ja küsis, miks mul raadio lahti ei ole, seal loetakse Iirimaa rahvahääletuse tulemusi ette. Vastasin, et ma kuulen naabrite raadiot ka. Tegin siiski oma raadio lahti. Sealt tuli muusikat. Mul oli rahvahääletusest hoolimata hea tuju ja tegin tantsuliigutusi, kuigi need võisid esikusse ära paista, mis mulle ei meeldinud. Üks vend tegi midagi sellist, et nimetasin teda impeeriumi pooldajaks. Olin köögis. Klaus ütles, et kohe tulevad raadiost uued hääletuse tulemused. Vaidlesin vastu, et uudiseid loetakse ainult täistunnil ja praegu pole täistund. Aga tulemusi siiski loeti. Paistis, et kui eelmine kord olid iirlased hääletanud vastu, siis seekord ära hirmutatutena jätsid nad sedelid täitmata. Mulle jõudis kuidagi kohale, et raadios öeldi, et Iirimaal 53% jätsid hääletamata või olid vastu ja 35% hääletasid poolt. Klaus ütles, et see tähendab "EI".

Olime ühes maakohas. Öeldi, et tegelikult on see laid. Kahtlesin selles. Ühele poole jäi meri ja teisele poole järv. Võis küll kontrollida, kas järves on vesi ikka mage. Aga võibolla oli laid lihtsalt saarega kunstlikult ühendatud. Kõndisin läbi Tartu kesklinna. Seal oli kõrvuti kolm ajaleheputkat - üks "Postimehe", teine "Eesti Päevalehe" ja kolmas "SL Õhtulehe" oma. Peale putkasid omavate lehtede müüdi neis ka muud. "SL Õhtulehe" putkas müüdi sellise pealkirjaga raamatut, mida pidi ostetama "Postimehe" ja "Eesti Päevalehe" putkades müüdavatest rohkem. Algul oli antud putka pidamise õigus ainult ühe ajalehe ühingule, aga Kulbok oli teinud linnavolikogus ettepaneku, et kui teised ei või pidada putkat ühingu nime all, siis võiks nad seda teha kuningriigi nime all. Olin samuti linnavolikogu liige ja viibisin selle istungil. Volikogu esimees A. Must, kes varem oli kuulunud koos Kulbokiga kuningriiklaste parteisse, oli Kulboki ettepaneku vastu. Ta ütles, et kõigepealt tutvume eesti keele reeglitega, sõnal "kuningriik" on hoopis teine tähendus. Ta jagas kõigile ruumis viibijatele mitu raamatut eesti keele kohta. Üks neist raamatutest oli mul juba varem olemas, sest Must oli selle mulle koolis õpikuna andnud. Nüüd sain teise eksemplari lisaks. Lõpuks otsustati, et kui ei või öelda "ühing" ega "kuningriik", siis võib öelda "ühistu". Lootsin, et istung saab läbi, aga minu pettumuseks teatati, et nüüd hakkame veel filmi vaatama. Läksin maja õuele. Majast tänava pool skandeeriti minu eesnime. Naersin. Mõtlesin, et tegelikult ma ei ole väga tähelepanuväärne isik, sest ma ei võta kaugeltki nii palju sõna nagu Must.