Aasta kodus

Ema ütles, et isale tehti ettepanek ministriks hakata. See pidi olema portfellita ministri koht. Isa küsis inimeste arvamusi, kas pakkumine vastu võtta. Kelleltki küsis ta seda telefoni teel ning tuli ja küsis ka minult, kas ta peaks võtma vastu valitsuse nõuniku koha. Soovitasin, et ta ei võtaks, sest on tähtsamaid asju. Isa läks ja helistaski valitsusele, et nemad ei saa riigi juhtimisega hakkama ja arvavad, et tema peab appi tulema.

Tõnu rääkis, et kui inimesel on mononukleoos, siis ta tahab lugeda uudiseid, aga uudiseid enam ei ole, on ainult mo-no-nuk-le-oos. Klaus ütles, et temal oli mononukleoos seitsmeaastaselt. Mina ütlesin, et võibolla minul oli aega seda põdeda. Ülikooli algul õppisin kiirendatud tempos, nii et pärast jäi aega ja olin aasta mononukleoosis. Seejärel oli mul aasta depressioon ja pärast seda õppisin edasi. Arst oli arvanud, et kui ma olen aasta kodus olnud, olen ma alla käinud. Tegelikult olin kodus olnud vastupidisel põhjusel, et mul oli ülikoolis kõik tehtud.

Leidsin paberi, millel oli ülikooli maleklubi liikmete nimekiri. Seal oli üllatuslikult ka Oti ees- ja perekonnanimi. Nimekiri oligi vist tema koostatud ja mulle saadetud. Ta kirjutas, et klubi liikmed on sajaprotsendilised teadlased. Ott oli kirjutanud ka luuletusi. Näitasin seda paberit ühele pereliikmele. Ta luges selle läbi ja seejärel käkerdas kokku, et minema visata. Hüüdsin, et see tuleb alles hoida, sest seal on tuttavaid nimesid. Võtsin paberi enda kätte tagasi ja tõmbasin sirgeks. Mulle öeldi, et kui mulle on selline paber tulnud, siis see tähendab, et samal ajal saadeti ka elektronkiri. Seda ma ei olnud veel kontrollinud.