Logu arvuti

Isa näitas ühte Tõnissoni raamatut, mille lugemiseni ma polnud jõudnud. Ta ütles, et sellest võiks koostatavasse raamatusse võtta artikli Kreutzwaldi kohta. Nõustusin. Aga siis hakkasin kahtlema ja ütlesin, et Tõnissoni puhul tuleks eelistada poliitilisi artikleid. Kui ma isa arvutit nihutasin, kukkus sellel alt tükke küljest. Vaatasin, kuidas neid külge tagasi kinnitada. Aga isa ütles, et arvuti töötab sellest hoolimata, et tükid on lahti, piisab kui nad üksteisele vastu puutuvad. Läksin selle arvutiga väiksesse kööki. Seal oli laual minu taskuarvuti, mis oli samuti lahti lammutatud, aga töötas. Isa läks kodust ära. Hiljuti oli ilmunud tema luulekogu "Üle Alpide" kordustrükk. Läksin isa tuppa tagasi ja mõtlesin, et kui keegi seda raamatut küsima tuleb, siis ütlen, et ei saa anda, meil on ainult üks eksemplar. Puutusin vastu raamatuvirna ja see hakkas ümber kukkuma. Seda püsti tagasi pannes nägin, et raamatut on kodus siiski vähemalt kolm eksemplari. Nende kaaned olid juba kannatada saanud. Vaatasin raamatusse sisse. Tahtsin näha, mis esimese trükiga võrreldes raamatu sisus muutunud on. Ühe teise raamatu oli isale üks mees kinkinud ja kirjutanud sisse, et isa vaataks, et see mees on isaga samasuguse asja kirjutanud. Isa tuli koju tagasi. Läksin kööki. Homme pidi olema koolipäev. Mõtlesin, et hakkan kindlal kellaajal õppima, sest kindlasti anti midagi õppida, kuigi peast ei mäleta, mis. Kooli jaoks tuli kirjutada oma elulugu. Ühe õpilase kohta oli öeldud, et tal on juba nii noorelt elulugu kirjutatud. Enda elulugu kirjutades kavatsesin piirduda täpselt 20 leheküljega ja kui mõni osa liiga pikaks läheb, siis lühendada. Kati P. oli klassikokkutulekul öelnud, et ma talle mõne aasta pärast külla läheksin. Mõtlesin, et kirjutan täpselt neli aastat pärast klassikokkutulekut Kairile, et ta uue kokkutuleku korraldaks, sest ilma kokkutulekuta ma Katile külla ei lähe. Kairile kirjutamist põhjendan sellega, et Katil endal ei ole e-maili aadressi.