Naljakas õppejõud

Uus naisõppejõud hakkas läbi viima kirjalikku eksamit. Ta tahtis, et me vastaksime paljudele küsimustele ja paneks kirja oma mõtteid loengutes räägitu kohta. Kirjutasin vastuseid õppejõu antud väiksele paberitükile markeritega. Aga mõtlesin, et marker valgub laiali, õppejõud ei saa ise kirjutatust aru. Seetõttu vahetasin kirjutusvahendit ja hakkasin kirjutama peenema kollase joonega. Tuli meelde, et õppejõud oli küll soovinud, et me kirjutaks soojade värvidega, aga väljaarvatud kollasega. Seetõttu vahetasin veelkord kirjutusvahendit. Mul ei jäänud muud üle, kui hakata kirjutama ikkagi sinisega, kuigi sinine ei olnud soe värv. Paberitükk oli nii väike, et kõik vastused ei mahtunud ühele paberile ära, seetõttu kasutasin vastamiseks kahte paberitükki. Kirjutasin natuke naljakaid vastuseid. Mõtlesin, et mõtteid kirjutada on palju huvitavam eksam kui faktide mäletamise kontroll. Aga seekord võisin saada ikkagi tavalisest halvema hinde, sest olin konspekti omandamisele vähem aega kulutanud. Oma nime kirjutasin töö peale initsiaalidega. Mõtlesin, kas õppejõud oskab initsiaalid nimega kokku viia. Aga siis vaatasin, et ta oli paberit andes kirjutanud sellele ka enda nime initsiaalidega. Mõni aeg hiljem saime tagasi konspektid, mida õppejõud oli samuti läbi vaadata soovinud. Varem polnud ülikoolis vihikuid ära korjatud. Vihiku kaanele olin oma nime kirjutanud samuti initsiaalidega, aga selle järele sulgudesse lisanud täisnime. Olin kirjutanud vihikukaanele ka küsimuse õppejõule, mis ta enda nimi on. Õppejõud oli kirjutanud vastuseks: "Ei tea. Tundmatu nimega naine." Mõtlesin, et vaatan järele, kas ma olen pöördunud õppejõu poole sõnaga Sina või Teie. Selgus, et ma olin kasutanud veel väikest tähte ja kirjutanud: "Mis su enda nimi on?" Vihikusse sisse oli kirjutatud hindeid väga tihedalt. Ühe lehekülje kohta tuli mitu hinnet. Olin neid asju, mida juba varem teadsin, konspekteerinud lühemalt, ja selliste kohtade eest olin saanud halvema hinde, mis oli juba varasemast koolist tuttav asjade käik. Seni olin ülikoolis saanud ainult viisi, aga selles vihikus oli jälle kõiki hindeid nagu varasemas koolis. Vihiku alguse poole oli halbade hinnete osakaal suurem, sest õppejõud polnud veel minu olemasoluga harjunud, aga hiljem harjus ta sellega ära ja keskmine hinne tõusis. Enda meelest oli kogu vihik kirjutatud ühtlasel tasemel, aga õppejõud oli näinud suuri taseme kõikumisi, sellest tuli suur hinnete kõikumine. Viimase loengu juurde olin lisanud kolm enda tehtud fotot. Ühel fotol olid kõrkjad ja sulav lumi. Selle koha peale oli õppejõud kirjutanud kommentaari: "Ma arvasin, et tänavu aastal kevadet ei olnudki." Loengukursuse osa lõpu järele olin kirjutanud veel mõned maleasjad, neid ei olnud õppejõud hinnanud. Aga vihiku teises otsas oli teise loengukursuse konspekt ja kuigi see ei olnud selle õppejõu loengukursus, oli ta hinded pannud ka selle eest. Üks hinne oli kaks kahe miinusega. Osad hinded väljusid viie palli süsteemist. Kõige kõrgem hinne oli 17 kahe miinusega. Küsisin: "Kes see on, kes ühe asja eest paneb kahe ja teise asja eest 17 kahe miinusega?" Mõtlesin, et kui mul oleks eksamiks olnud kodus nii hästi õpitud, et ma poleks konspekti eksamile kaasa võtnud, siis mulle polekski nii palju hindeid panna saanud.