Hiline Päts

Ago Pajur. „Konstantin Päts. Poliitiline biograafia. II osa: riigimees (1917–1956)“. Rahvusarhiiv, Tartu 2018. Praegu loetud köite teist poolt, köitel on kokku 878 lehekülge.

Karjahärma ja Pajuri kaheköitelise teose ilmumisest on möödas umbes üks aasta ja üks kuu, nüüd sain teise köite kokkuvõtteni läbi, pärast seda tulevad veel kronoloogia ning kasutatud materjalide nimekiri.

Köite teises pooles on juttu vaikivast ajastust ja sellele järgnenud Nõukogude ajast. Kui 1920. aastate osas on autor veel Pätsi poliitikat kiitev, siis riigipöörde ja vaikiva ajastu suhtes on ta kriitilisem. Mõni teine autor on kritiseerinud Pätsi ka baasivägede sisselubamise eest, aga Pajur muutub selles raamatu osas taas Pätsi mõistvamaks. Tolleaegsete teadmiste juures olevat Päts lähtunud neid otsuseid tehes oma parimast arusaamisest, ka praegu ei saavat kindlalt öelda, mis oleks juhtunud teistsuguse valiku korral.

Pajuril jätkub kaitsesõnu ka teiste Eesti poliitiliste jõudude kohta. Vabadussõjalasi kaitseb ta süüdistuste eest, nagu oleks neil juba märtsis 1934 olnud plaanis riigipööre; Tõnissoni süüdistuse eest, nagu oleks ta soovinud Eestisse miljoni punaväelase toomist. Vabadussõjalasi ja Pätsi püiab Pajur mõlemat mõista, Päts võinud uskuda, et vabadussõjalased riigipööret teha tahavad, sest Rei talle selliseid väiteid esitas. Sorokini revolutsiooniteooria järgi ei ole aga kõige tähtsam, kes diktatuuri kehtestab, kui seda ei tee üks poliitiline jõud, siis teeb teine. Kui lugeda vabadussõjalaste seadusliku tegevuse periood revolutsiooni esimeseks faasiks, siis Sorokini järgi maailma ajaloo seaduste kohaselt pidi sellele järgnema diktatuurifaas, vabadussõjalased oleks sellise otsuseni võinud ka hiljem jõuda. Ja kui Päts neid juba represseeris, siis nad vähemalt riigipööret kaalusid.

Vahel on arvatud, et kõige ebademokraatlikum oli vabadussõjalaste eelnõu kohaselt muudetud põhiseadus, 1938. aastal jõustunud uus põhiseadus oli juba demokratiseerimine. Selle kasuks räägib see, et tegutses jälle parlament. Pajuri arvates oli vahe siiski pigem selles, et vabadussõjalaste põhiseaduse ajal valitseti põhiseadust rikkudes, hiljem tekkinud olukord seadustati.

Võimu koondumist väikse arvu inimeste kätte võidakse hinnata erinevatest ajahetkedest rääkides erinevalt. Esimese maailmasõja ajal tegutses kolmeliikmeline Päästekomitee, mille olemasolu hinnatakse positiivselt, sest see viis Eesti riigi eduka väljakuulutamiseni. 1930. aastatel tegid tähtsamaid otsuseid jälle kolm inimest – Päts, Laidoner ja Einbund ehk hilisema nimega Eenpalu –, aga tolles ajas soovitakse, et otsustajate ring oleks olnud laiem.

Pajur toob välja erinevusi Pätsi ja Einbundi poliitilistes eelistustes. Päts pooldas kutsekodade loomist, mis sarnanesid Itaalia kutsealastele korporatsioonidele ja keskaegsetele tsunftidele ning ühendasid ühe eriala tööandjaid ja töövõtjaid. Ta ei loonud siiski nii suurt arvu kutsekodasid, nagu oleks tahtnud selle nähtuse raamatutega propageerija Juhan Vilms. Enne Eesti aja lõppu kutsekodade loomine lõpetati, mis Pajuri arvates võib näidata ka Pätsi enda vaimustuse vähenemist. Eenpalu eelistas arendada kutsekodade asemel erakondi asendavat poliitilist organisatsiooni Isamaaliit, kus küll räägiti poliitikast, aga ei toimunud diskussiooni. Maksimaalset üksmeelt siiski ei saavutatud, sest aastal 1938 valitud parlamendis oli esindatud ka veidi opositsiooni saadikuid ja ka parlamendi enamus ei kiitnud päris kõiki valitsuse eelnõusid heaks.

Nõukogude ajale ülemineku perioodil jääb Pajurile mõistatuseks, miks Päts kõik Nõukogude võimu ette kirjutatu heaks kiitis. Aga ta näitab ka, et Päts lootis, et Nõukogude võim ei jää püsima. Pätsi jaoks ei tundunud juriidilised otsused kõige siduvamad, ta leidis nii vaikivale ajastule üleminekul kui ka Nõukogude võimu kehtestamisel, et igal ajal ei saa seadusest nii täpselt kinni pidada kui normaalsel ajal.

Pajuri raamatus esineb variantidega mõtlemist. Minu seminaritööle kirjutas ta kunagi märkuse, et ma ei teeks liiga kaugeleulatuvaid järeldusi. Ise ta selles raamatus iga kord kindlat järeldust ei tee, vaid pakub välja mitu erinevat oletust.

Raamatu lõppjäreldus on, et Pätsis oli nii head kui ka halba, kuid et ta oli kahtlemata mõjukas poliitik. Natuke enne seda tuleb siiski välja, et maailma ulatuses ta väga mõjukas ei olnud, sest tal puudunud võimalus üle eestlaste pea käivat Hitleri ja Stalini mängu väärata.