Elukogemuse täienemine ja unustamine

Mõtlesin, et mul pole Adamsi romaanist enam palju meeles. Olen selle raamatu kohta blogisissekande kirjutanud, aga tahtsin lugeda kaustikust põhjalikumaid märkmeid, et vaadata, mille ma olen ära unustanud. Lehitsesin läbi kaustiku, kus arvasin märkmeid olevat, aga ei leidnud neid. Mõtlesin, et ajalooraamatute kohta märkmeid tehes olen tõesti osa ilukirjanduslikke raamatuid lugenud läbi märkmeid tegemata, paistab, et see oli ka selline. Lugesin siis läbi hoopis märkmed Metsari romaanisarja teise köite kohta. Mõtlesin nende märkmete üle uuesti, seostuvalt sellega, mida olen vahepeal mujalt teada saanud.

Ühe blogisissekande ma olen selle romaani kohta kohe pärast läbi saamist kirjutanud, aga kirjutaks eilsest märkmete lugemisest uuesti. Raamat oli keiser Julianuse päevik. Olin kirjutanud, et ma ei ole kindel, kas varem läbi saadud köide ja veel lugemata köited on ka päevikud. Kuigi pealkirja järgi oli Julianus keiser, kirjeldati aega, kui Julianus veel keiser ei olnud ja valitses Constantinus. Constantinuse kohta olen hiljem lavastatud kaadritega dokumentaalfilmi vaadanud. Seda filmi vaadates ma vist teda Julianusega ei seostanud, sest polnud meeles, et Constantinusest selles romaanis juttu oli. Constantinus pooldas vähemalt osa elust ristiusku, temast hiljem valitsenud Julianus jälle paganlust.

Olin kirjutanud märkmetesse, et Julianus hakkas julgema päevikut pidada siis, kui oli saanud keisriks, sest siis tema järele enam ei nuhitud. Mõtlesin, et tänapäeva kogemus seda ei kinnita, et valitsejate järel ei nuhitaks. Spioonid tahaksid teada saada just midagi valitsejate kohta. Aga praegu kirjutan julgemalt küll kui Nõukogude ajal või sellega kaasnenud lapsepõlves või ka hiljem praegusest raskema tervisliku seisundiga.

See mul oli meeles, et romaani lugedes leidsin sealt palju Nõukogude aja kohta käivat allegooriat. Ma ei tea siiamaani, kuidas jätkas autor Eesti ajal järge kirjutades. Ma pole sarja lõpuni lugeda jõudnud. Eile oli jutuks, et mõnda raamatut loetakse vähe. Kommenteerisin, et ma tahaksin lugeda palju rohkem raamatuid kui ma loen, aga ma lihtsalt ei saa neid kiiremini läbi. Nüüd olen hakanud lugema veel aeglasemalt kui ma Metsari esimesi köiteid lugesin, sest mõtlemine on veel rohkem meeldima hakanud.

Seda ma mäletasin, et romaani järgi kristlased eelistasid rohkem riideid selga panna ja paganad paljamad olla. Praegu ei ole paganlikke jumalaid uuesti austama hakatud, aga riiete kandmine on taas vähenenud. Ristusu Jumala austamine on küll ka vähenenud, seega praegune ateism siiski mõnevõrra sarnaneb kunagisele paganlusele. Vahepeal olen tõlkinud Sorokini raamatut ideatsionaalsest, idealistlikust ja meelelisest kultuurist, mille järgi meelelise kultuuri lainete ajal suhtutakse erootikasse lugupidavamalt. Sorokin arvas, et meeleline kultuur hakkab juba minevikuks saama. Aga ta ei arvestanud kliimasoojenemisega, mis soodustab vähemalt soojemaks muutuvates piirkondades vähem riiete selga panemist. Islamiusuliste ränne võib küll avaldada sellist mõju, mida Sorokin ootas. Seega on Metsari romaanis kirjeldatud erinevate religioonide konflikti olemas ka tänapäeval.