Teataja 1902

"Teataja" 15. märts – 18. aprill 1902.

Ajaleht "Teataja" hakkas ilmuma sügisel 1901 Tallinnas ja suleti seoses 1905. a. revolutsiooniga. Peatoimetaja oli Konstantin Päts. Krista Aru on kirjutanud, et Päts ei olnud ajakirjanik, sest ta kirjutas vähe. Vaidlesin sellele mõttele "Tunas" avaldatud arvustuses vastu, sest Pätsi ajaleheartiklitest sai kokku terve "Eesti mõtteloo" sarja raamatu. Aga kui vaadata raamatu asemel ajalehte, siis ei tundu Päts tõesti selles ise eriti sageli kirjutavat. Igal juhul Tõnisson ja Grenzstein oma lehtedes kirjutasid sagedamini. Pätsi stiilis tundus olevat artikkel, kus võrreldi riiki organismiga, mis koosneb organitest. Magistriõppes õppisin, et sellist suhtumist nimetatakse organitsismiks ja et see on mõne autori arvates üks fašismi komponent.

Päts oli vast "Teataja" toimetuse liikmetest kõige parempoolsem, aga samuti vasakpoolsem kui hiljem omariikluse ajal. Pätsist vasakpoolsemad olid varem "Virulase" toimetuses ja nüüd "Teatajas" tegutsenud Eduard Vilde ja Mihkel Martna. Vaadatud ajal ilmus "Teatajas" järjejutuna Vilde romaan "Mahtra sõda". Juhtkirja koha peal ilmus paljuosaline lugu vargusest, mis sarnaselt Vilde romaaniga "Külmale maale" õigustas vargust vaesusega. Kuid kui ei kirjutatud teoreetiliselt, vaid uudisterubriigis konkreetsest värskest vargusest, siis õigustust ei lisatud. Hiljem muutus "Teataja" toimetuse liikmetest kõige vasakpoolsemaks Hans Pöögelmann. Aastal 1902 on huvitav, et Pöögelmann avaldas lihavõtte ajal luuletuse, mis oli pühendatud kristlikule ülestõusmispühale. Kuid kui Jaan Tõnisson kirjutas "Postimehele" aastate jooksul hulga ülestõusmispühade juhtkirju, mis sisaldasid tõesti kristlikke motiive, siis Pöögelmannile seostub see püha eelkõige kevade saabumisega.

"Teataja" oli vaenujalal "Postimehega", kuid avaldas tunnustust Ado Grenzsteinile ja tema asutatud ajalehele "Olevik". "Teatajas" kirjutas nüüd Andres Saal Jaava saarelt, kes oli teinud rohkelt kaastööd ka "Olevikule" ja oli üks viimaseid Grenzsteini sõpru, kuigi lõpuks läksid ka nemad tülli. Saal oli Jaavast kirjutades Euroopa-kesksem kui Prantsusmaalt pärit Danielou raamatus "India ajalugu", kuid Saal leidis meeldivat ka Jaava põliselanike juurest. Grenzstein elas nüüd Pariisis. "Teatajale" saatis keegi Prantsusmaalt kaastöid. Püüdsin mõistatada, kas see võis olla Grenzstein. Kindlat vastust ei oska anda, aga Grenzsteini kirjutatuga langeb kokku näiteks väljend "kuldne põli" ja matemaatiline meetod.

Nagu varem "Virulane" ja "Sakala", tundis ka "Teataja" kaasa rõhutud rahvakihtidele. Taluperemeeste ja sulaste vastuoludes asus "Teataja" sulaste poolele. Kuid see oli kaugel stalinistlikust kulakluse kui klassi füüsilisest likvideerimisest, tunnistati, et mõni peremees saab sulastega paremini läbi kui teine.

Nagu "Postimees" ja "Olevik", pööras ka "Teataja" palju tähelepanu haridusküsimusele. Kritiseeriti venestuspoliitikat, öeldes, et hariduses pööratakse liiga suurt rõhku vene keele õppimisele. Vene mustatööline, kellel on vene keel selge nagu vesi, ei olevat sellepärast veel haritud inimene.

"Teatajas" esines karskuspropagandat, aga tundub, et nii "Postimehest" kui ka "Olevikust" vähem. Pätsi kohta on teada, et talle maitses šampus. Tervishoiu kohta tundub "Teatajas" olevat vähem kui "Postimehes", "Päevalehes" või "Ristirahva Pühapäevalehes", sest toimetajate ja kaastööliste hulgas ei ole sedavõrd selle ala asjatundjaid või toimetajad ka tähtsustavad teemat vähem.

Päts oli erinevalt suuremast osast eestlastest õigeusklik, mistõttu teda ei võetud ülikooli ajal Eesti Üliõpilaste Seltsi. Mõnes ajalehes olid eespool Eesti uudised ja mõnes välisuudised, aga "Teataja" pani mõlemast ettepoole Venemaa omad. Väga venemeelne leht siiski ei olnud. 1910. aasta "Päevalehest" kirjutades panin tähele, et pärast 1905. a. revolutsiooni ei olnud see keskvõimu suhtes enam nii alandlik kui 19. sajandi lehed, kuid "Teataja" julgeb keskvalitsuse samme kritiseerida juba enne revolutsiooni. Leht ei tee õigeusu propagandat, vaid tunnistatakse, et luterlaste hulgas on kirjaoskuse protsent suurem kui katoliiklaste või õigeusklike seas.

Jätkus veel Buuri sõda, kuigi otsiti võimalusi rahu sõlmimiseks. "Teataja" oli vähem buurimeelne kui "Ristirahva Pühapäevaleht", aga ka vähem inglisemeelne kui "Postimees". Toodi ära mõlema sõdiva poole seisukohti, samuti Inglismaa enda rahusoovijate. Tundub siiski, et buuride kohta kasutati natuke positiivsema konnotatsiooniga sõnu kui Inglise võimudest rääkides.