Forschungen zur baltischen Geschichte 2006

"Forschungen zur baltischen Geschichte". 1. 2006. Herausgegeben von Mati Laur und Karsten Brüggemann. Akadeemiline Ajalooselts. 286 lehekülge.

Tegemist on kord aastas ilmuva väljaandega. Mul on kodus ainult kõige esimene number, hilisemaid pole lugenud. Pealkirja järgi sisaldab see uurimusi Balti ajaloo kohta, kuid tegelikult on vähemalt selles numbris juttu peamiselt Eesti ajaloost. Ainult Anti Selart kirjutab Läti omast, aga ka tema pole ise lätlane.

Kirjutada Eesti ajaloost saksa keeles tundub loomulikum kui inglise keeles, sest suurema osa ajaloolise aja sajandite kohta ongi allikad saksa keeles. Seda keelt kasutades saab tuua täpsemaid tsitaate kui eesti keeles. Teemad, millel kirjutatakse, on siiski suurelt osalt juba varem eestikeelsetest väljaannetest tuttavad. Ühe arvustuse all oli märge, et see on varem eesti keeles ilmunud, aga võibolla mõnel kaastööl on lihtsalt seda mainida unustatud või on nad eesti keeles avaldatud hiljem või on kahes keeles avaldatus küll erinevusi, aga ka osalisi kattuvusi. Lisaks saksakeelsetele kaastöödele on tähtsamatel neist ka ingliskeelsed kokkuvõtted.

Kui "Eesti ajaloo" teise köite ilmumise järel pahandati, et Jüriöö ülestõusust on kirjutatud liiga lühidalt, siis teiselt poolt avaldati kahtlust, kas selle kohta on üldse nii palju kindlaid allikaid, et oleks saanud pikemalt kirjutada. Sulev Vahtre artikkel loetleb, milliseid allikaid selle kohta on. Ta kirjutab peamiselt Jüriöö ülestõusu ajal Vana-Liivimaalt paavstile saadetud kirjadest, kuid ülestõusust olevat juttu veel Hoeneke, Renneri, Russowi ja Wartberge kroonikates. Paavstile saadetud kirjad ja Hoeneke riimkroonika on säilinud vaid ümberjutustusena. Kuid Vahtre järgi jutustab Renner Hoeneket ümber täpses proosas. Wartberge kroonikas on ülestõusu alguse kuupäev teine, kuid vastuolu polevat, sest tegemist oli ühe ja sama ööga.

Margus Laidre kirjutab kohalikust Saja-aastasest sõjast, milline mõiste on hiljem jõudnud ka "Eesti ajaloo" kolmandasse köitesse ja mille kohta Laidrel ilmus hiljuti ka eraldi raamat. Minu meelest on 1558–1661 toimunud Põhjamaade saja-aastase sõja mõiste kunstlik, sest tegemist oli sõdade reaga, millest osadel ei olnud ühtegi ühist osalist ja ka tegevusväli kattus ainult osaliselt, sest sõditi ka Eestist kaugemal. Nagu küsiti ka "Sirbi" intervjuus, kuuluvad võibolla rohkem kokku hoopis Vene-Liivi sõda ja Põhjasõda. Pealegi ei sõditud kõigil aastatel. Kui rääkida saja-aastasest sõjast, kas saab siis rääkida ka mõnest vaheaegadega saja-aastasest rahust? Ajaloos on kasutatud rahuperioodi kohta vähemalt Rooma rahu nimetust.

Enn Küng kirjutab Rootsi ajal Neeva äärde rajatud Nyeni linnast, mis oli Peterburi eelkäija. Nyen oli vahepeal Ingerimaa pealinn, kuni keskus viidi ohutuse nimel üle Narvasse. Mõtlesin, et seega on Narva ja Moskva saatusekaaslased, sest hiljem viidi ka Venemaa pealinn sealtkandist Moskvasse tagasi sarnasel põhjusel.

Tõnu Tannberg kirjutab rahvuslikest ja usulistest piirangutest sõjaväkke võtmisel hilises Vene keisririigis. Venelasi oli impeeriumi elanikest alla poole, kuid taheti, et neid oleks sõjaväes suurem protsent. Seda poliitikat aeti eriti Poola ülestõusu ja Vene-Jaapani sõja vahelisel perioodil. Mitte idaslaavlasetele seati piiravaid kvoote. Kas need ei sarnane näiteks tänapäeva sookvootidega? Seda päris mitte, sest sookvoodid on mõeldud võrdsuse suurendamiseks, aga suurimat rahvust soosivad rahvuskvoodid ebavõrdsuse süvendamiseks. Mujal on Tannberg öelnud, et nekrutikohustus oli eestlaste demograafilisele olukorrale kahjulik ränk verekümnis, kuid siin mainib ka, et sõjavägi pakkus karjäärivõimalusi. Kuid ka selles artiklis öeldakse, et eestlased ei tahtnudki sõjaväkke minna.

Ago Pajur kirjutab Eesti Vabariigi väljakuulutamisest aastal 1918. Ülikooli loengus rääkis ta, et Varese valitsuse ajal olid ENSV juhid vähem asjalikud kui hiljem, sest algul oli juhtide hulgas palju kirjanikke. Selles artiklis saab Pajur kritiseerida lisaks veel maalikunsti, mis ajalugu võltsivat. Kas maal peab olema täpne nagu fotograafia või võib pildil näidata ka sündmuste rida ja sümboleid?

Ülevaade on antud aastaraamatule eelnenud aastatel Tartu Ülikoolis kaitstud dissertatsioonidest ehk väitekirjadest. Väitekirjad olid selle järgi Nõukogude ajal kandidaadi- ja doktoritööd, aga hiljem ainult doktoritööd. Ma õppisin neil aastatel magistriõppes 4+2, mitte 3+2 aasta nominaalaja süsteemis ja minu juhendaja ütles vähemalt, et magistritöö on ka väitekiri. Kontrollisin sõnaraamatust, et dissertatsioon on väitekiri teaduskraadi saamiseks. 4+2 magister on minu teada teaduskraad ja kontrollisin ka diplomi pealt, et seal on kirjas, et läbinud teadusmagistri õppekava ja see annab õiguse töötada teaduskraadi eeldavatel töökohtadel. Erinevusi võib olla formaalse ja sisulise väärtuse vahel.

Üks raamatuarvustustest seostus teemaga, millega puutusin viimati kokku Henriku kroonikat lugedes. Sealt sain Tarveli kommentaaride põhjal ettekujutuse, et muinas-Eesti ühiskond oli demokraatlikum kui Lääne feodalistlik, kuid arvustuse järgi on see vananenud seisukoht, nüüd nähtavat eestlaste ühiskonda hierarhilisemana. Ettekujutust muinasdemokraatiast nimetati rahvusromantiliseks. Romantik Carlyle oli vähemalt demokraatia vastane. Kõnealusel ajal olevat Novgorodis toimunud rahvakoosolekud, kas neid ei võinud siis olla ka naabruses Eestis? Demokraatia ja hierarhilisus ei pea üksteist täielikult välistama, sest ka praegu on üks peaminister ja teine lihtkodanik.