Tuna 3/2015

"Tuna. Ajalookultuuri ajakiri". 3/2015.

Märt Läänemets ütleb oma essees, et nii religioonid kui ka seadusandlus on inimese tapmise läbi aegade hukka mõistnud, kuid sõjas muutuvat tapmise keelamine tapmise kohustuseks. Läänemets peab seda halvaks ja viitab religioossetele mõtlejatele, kes on olnud ka sõdade vastu. Kuid ta oleks võinud viidata veel Briandi-Kelloggi paktile, millega sõjad keelasid ära ka poliitikud. Inimese tapmine pole olnud kohustus ainult sõjas, vaid mõni religioon on nõudnud ka inimeste jumalatele ohverdamist või patustele surmanuhtlust. Ma soovin samuti, et sõjad lõppeksid, kuid selle praktiline teostamine on keeruline, sest sõda võidakse alustada ka enesekaitseks. Pealkirjas küsib Läänemets, kas sõda on inimkonna skisofreenia. Aga ta ei viita ühelegi arstiteaduslikule raamatule ega artiklile, samuti ei ole skisofreeniast juttu üheski essee lauses peale pealkirja. Seega ei kasuta ta skisofreenia sõna arstiteaduslikus, vaid sõimusõna tähenduses. Eriti kahetsusväärne on, et seda lubab endale teadusajakiri.

Seda numbrit võiks nimetada nekroloogide erinumbriks, sest avaldatud on neli nekroloogi kolme inimese mälestuseks ja neilt inimestelt endalt kaks artiklit. Ühe surmajärgselt avaldatud kaastöö autor on Sergei Stadnikov, kes kirjutab Vana-Egiptusest. Raamatut "Vana-Egiptuse inimene" lugedes tekkis mul ettekujutus, et see maa oli suhteliselt rahumeelne, pigem Ateena kui Sparta tüüpi. Stadnikov kõigutab veidi seda ettekujutust, kirjutades, et sõja pidamine kuulus Egiptuse kuninga tähtsamate ülesannete hulka ja ta hakkas pidama ennast kõikide maade isandaks. Kuid täielikult Stadnikov ettekujutust ei muuda, sest ka tema ütleb, et mõnda mõtet esineb allikates harva.

Ants Hein kirjutab Vana-Liivimaa ehitusmeistritest Venemaal ja Soomes. Kõigepealt järeldatud stiili järgi, et seal on tegutsenud Vana-Liivimaa ehitusmeistrid, hiljem leitud allikatest selle kohta ka kirjalikud tõendid. Stiili järgi meistri päritolu määramine sarnaneb ülikoolis arheoloogias õpitud tüpoloogia meetodiga, mis pidi küll aitama määrata leidude vanust. Kuid Liivimaa ehituskunst olnud ajaliselt maha jäänud ja üldse omapärane. Varem olen lugenud, et keskajal enne renessanssi kunstnike nimesid ei jäädvustatud. Praegu signeeritakse maale, aga mitte maju. Kui maja külge pannakse tahvel kellegi nimega, siis ei ole see arhitekti nimi, vaid kellegi selles majas elanu. Grenzstein on kirjutanud, kuidas Eestis tehti takistusi eestlastel tsunfti liikmeks saamiseks, et linnades säiliks sakslaste võim, kuid Ants Heina järgi oli müürseppade tsunftis asi teisiti, selle liikmetest suurem osa olid eestlased ja nii on ka siinsel vanal arhitektuuril rahvuslik iseloom.

Jätkub number varem alanud Toomas Karjahärma artikkel 1905. aasta revolutsioonist. Eesti vasakpoolsed olevat kasutanud nimetusi nagu võitlusrühm ja võitlusgrupp. See tuletas mulle meelde Itaalia fašistide organisatsiooni esialgset nimetust Fascio di Combattimento ehk Võitlusliit, fašistide juht Mussolini oli samuti endine sotsialist. Karjahärm kirjutab vasakpoolsete terrorist, kuid ei tuleta meelde, et revolutsioon sai alguse sõjaväe jõukasutamisest Verisel pühapäeval Peterburis. Sõjaväe vägivalda tuletab samas numbris meelde küll Lauri Kanni kaastöö Tallinna Uue turu tulistamisest. Juutide vastu on korraldatud erinevatel maadel pogromme, kuid Karjahärma järgi kasutas terrorit ka juutide enda partei Bund. Juute oli teatavasti ka enamlaste juhtkonnas.

Merike Jürjo kirjutab ajateenistuse-eelsest sõjalisest ettevalmistusest sõdadevahelises Eesti Vabariigis. Tol ajal nurises Päts selle üle, et inimesed käisid liiga palju ülikoolis, kuid Jürjo järgi jõudis algkoolist kaugemale viiendik õppijaid. Sõjaväkke mindi aga umbes samas vanuses, mil praegu. Seega jäi kooli lõpetamise ja sõjaväkke minemise vahele paljudel erinevalt praegusest tööelu periood. Noorte hulgas olevat olnud kolm voolu – kosmopoliidid, pahempoolsed ja rahvuslased. Jaak Valge on kirjutanud, et sada aastat tagasi olid rahvuslikud kõik poliitilised jõud peale enamlaste. Mina olen kirjutanud, et rahvuslane ja internatsionalist võib olla ühes isikus. Jürjo järgi oli tolleaegne Eesti sõjavägi hea võitlusvõimega, mida kinnitanud väliseksperdid. Miks peaks väliseksperdi hinnang olema Eesti enda eksperdi omast õigem, kui välismaalased ei tea Eesti sõjasaladusi, nad polnud tol ajal isegi NATO liitlased ja välismaalasi püüti vast hirmutada, et nad Eesti vastu sõda ei alustaks?

Indrek Paavle kirjutab postuumselt avaldatud artiklis töökohustusest Nõukogude Liidus. Tööst kõrvale hoidjaid tol ajal karistati. Tööst või õppimisest võib kõrvale hoida isik, kellel on tervisega probleeme, kuid kes ei tule selle peale, et arstilt abi otsida. Lisaks olemasolevatele probleemidele tekitati talle neid karistusega juurde. Mõeldi ka töövõimetute hooldekodudesse paigutamisele, kuid kui seda tehti sundkorras, siis see oli jällegi ebainimlik, sest töövõimetus ei pea tähendama kodus elamise võimetust ja kodus elamine võib olla tervisele kasulikum. Paavle viitab Mertelsmanni teooriale, et Nõukogude ajal majandusstatistikat eriti ei võltsitud, vaid kasutati vildakat metoodikat. Olen sellega varem vaielnud ja arvan endiselt, et võltsiti palju, sest oli vaja näidata viisaastaku plaani täitmist ja ületamist ning Ameerikast ettejõudmist. Rahvas laulis laulu sõnadega: "Oo, mulle meeldib USA, / kus piimatoodang madalam kui meie kodumaal". Koolis õppisime, et kui viisaastakuplaan nägi ette vabriku ehitamist, siis kanti ette, nagu oleks ehitamata jäänud vabrik valmis, mispeale järgmisse viisaastakuplaani kirjutati, kui palju see pidi toodangut andma.

Cornelius Hasselblatt süüdistab paljusid Eesti ajaloolasi ajaloo võltsimises, kui nad kirjutavad, et aastal 1881 keisrile esitatud märgukirjas sooviti või nõuti eestlaste ala ühendamist ühte kubermangu. Tegelikult polevat vastavat soovi avaldatud, vaid väljendatud kahetsust, et maa on jagatud kahe kubermangu vahel. Minu meelest Hasselblatt täpsustab refereeringu sõnastust, kuid kaudselt paistab siiski välja soov, et taheti eestlaste ala ühendamist. Kui seda mõtet pole mujal, siis ridade vahel. Nõukogude ajast ei saaks üldse aru ridadevahelist mõtet arvestamata ja ka Vene keisririik ei olnud päris vaba ühiskond.