Ruumipuudus

Klaus ütles, et Toomas ütles ühte asja aastal 1983. Vaidlesin vastu, et see ei saanud olla siis, sest aastal 1983 olin ma Toomast pisem. Üks tüdruk avastas, et ta on mitu aastat vanem kui mäletas. Tal oli mitu aastat elust mälust täielikult kustunud. Ta ütles, et teemant sobiks tema laste emaks. Ta ei saanud aru, et teemandiks nimetan ma ennast ja et ma ei ole naine. Mul oli halb olla ja ma nägin halvasti. Läksime mitmekesi hüpeldes ühest ruumist teise.

*
Ajalehes kirjutati, et üks tähtis naine pakkus kellelegi tööd Marokos ja seda pannakse sellele naisele pahaks. Ema seletas, et arvatakse, et see keegi on kurjategija, kuigi pole tõestust. Mul pidi tulema klassikokkutulek ühes kohvikus. Kõndisin kohviku ette, seal ei olnud kedagi peale ema, seetõttu otsustasin koju tagasi minna. Teised olid arvatavasti kohvikus sees, aga sinna ma ei viitsinud vaadata, mul jäi iga kokkutulekuga huvi väiksemaks. Kodu suunas tagasi kõndisin vahepeal pikemate ja vahepeal lühemate sammudega, vahepeal jalgu rohkem harki ja vahepeal rohkem koos hoides, aga kogu aeg tavalisest aeglasemalt.

*
Tahtsin istuda kirjutuslaua taha, aga seal olid vennad. Otsustasin siis minna teise toa kirjutuslaua taha, aga oli oht, et seal on ka vennad. Läksin kirjutuslaua pealt ühest ruumist teise viimiseks asju võtma. Üks vend maalis. Ta tegi pintsliga jälje ka minu pildile. Ütlesin, et ma ei taha, et ta paneks värvi juurde juba valmis pildile. Ta tegi veelkord meelega minu pildile uue pintslijälje. Haarasin tal juustest kinni. Laua peal olid malenupud. Loetlesin, mitmel etturil on pea maha võetud. Need polnud vist küll minu, vaid ühed teised nupud. Voodi peal istus üks sugulane, kes ootas, millal saab remonditöödega alustada. Üks vend soovitas, et panna ettur uueks uksenupuks. Vaidlesin sellele mõttele vastu, sest uksel oli praegu juba kaks nuppu ja väiksemast tõmmata oli valusam kui suuremast, ettur oli veel väiksem. Seletasin valu tekkimist füüsikaseadusega, et kui toetuspind on väiksem, langeb sama rõhk väiksemale pinnale. Kohendasin riiulis ühte aparaati. Sellest oli seni riiulile toetunud ainult veerand, kolmveerand oli rippunud õhus. Ime, et ta polnud kukkunud. Aparaadid võtsid riiulist raamatute ruumi ära. Üks vend rääkis, et tal on sahtel unenäoüleskirjutusi täis, teine sahtel ka, kolmas ka. Sellest sain teada, et ma pole pere ainus unenägude üleskirjutaja. Aga ma olin kurb, et minu paberid ei mahu enam kuhugi ära.