The Journal of Modern History 1/2015

"The Journal of Modern History". Volume 87, Number 1, March 2015. The University of Chicago Press.

Selle nädala "Sirbis" kirjutati, et Eesti ja Soome üliõpilased tegelevad ainult kodumaa ja ingliskeelsete maade ajalooga, muid keeli ei osata. Tartu Ülikooli raamatukogust leiab siiski kirjandust ja ajalooajakirju rohkem välisriikide kui Eesti kohta. Ka inglise keeles lugedes saab lugeda rohkematest maadest kui ingliskeelsetest. Kirjutades magistritööd, kasutasin Itaalia ajaloo kohta peamiselt ingliskeelset kirjandust ja eestikeelseid allikaid, jõudmata itaalia keelt selgeks õppida. Itaalia keele mitteoskamine kindlasti vähendab töö väärtust, aga selle sai kaitstud.

Mõtlesin, kas lugeda välismaistest ajalooajakirjadest iga kord sama või iga kord erinevat. Vähemalt see kord lugesin järjest läbi kaks ühe ja sama ajakirja numbrit, sest mulle meeldis selle kujundus kõige rohkem. Tagakaane siseküljel oli öeldud, et ajakiri ilmub Ameerikas, aga tegeleb Euroopa ajalooga umbes aastast 1500 kuni tänapäevani. Sellest numbrist leidsin siiski rohkem mitte-Euroopa ajaloo raamatuülevaateid kui eelmisest.

Pikkadest artiklitest esikohal olev räägib prantslasest Pierre Pascalist, kes läks Venemaale elama ja elas seal Nõukogude võimu algusaastatel, olles korraga kommunist ja katoliiklane. Kommunismi ja katoliikluse ühendamine võib tunduda üllatav, sest Nõukogude riik surus rahvale peale ateismi. Aga ka endal on valimistel raske otsustada, mis parteile häält anda, kui ühe partei programmist meeldib üks ja teise omast teine punkt, tehakse muud kui lubatakse ja programm ei näita võimet valimiskünnis ületada. Pascal eelistas enamlasi Veebruarirevolutsiooni järgsele Ajutisele Valitsusele, pidades Ajutist Valitsust sõja ja enamlust rahu pooldajaks. See on näide sellest, kuidas loosungid võivad ära petta, sest enamlased lihtsalt asendasid ühe sõja teisega. Praegu arvatakse Eestis, et Nõukogude võimu suhteliselt hea periood oli Uus Majanduspoliitika ehk NEP, aga Pascal pidas vastupidi neppi kommunismi reetmiseks. Pettumust tekitas temas ka Kroonlinna ülestõusu mahasurumine. Miks ta pidas seda hullemaks kui tervet Kodusõda?

Üks artikkel rääkis 1950. aastatel loodud rahvusvahelisest majandusajaloolaste assotsiatsioonist, mis pidi arendama koostööd mittekommunistlike ja kommunistlike riikide ajaloolaste vahel. Kõige tähtsam keel organisatsioonis oli esialgu prantsuse keel ja aktiivselt oli kaasatud prantsuse annalistide koolkond, millest oli eriti palju juttu meie magistriõppe seminarides, kus me pidime ettevalmistuseks lugema järjest raamatuid sarjast "Ajalugu. Sotsiaalteadused". Teist ja mõned kolmandat korda pidime siis läbi lugema ka juba Nõukogude ajal tõlgitud annalist Marc Blochi raamatu "Ajaloo apoloogia". Selle arutelul ütlesin, et kuna autor on vasakpoolne, sai seda Nõukogude ajal välja anda. Üks magistrant oli minuga nõus, aga üks oli väga üllatunud. Nüüd loetud artiklist sain oma tolleaegsele jutule kinnitust.

Järgneb veel kaks pikka artiklit sisserände vastastest, üks Hollandi ja teine Saksa omadest. Holland olevat pikka aega paistnud silma sallivuse poolest, kuid kui sisserändajate arv läks suureks, hakkas asi umbes aastal 2000 muutuma, kui populaarsust hakkas koguma sisserände vastane partei. See muutus veel populaarsemaks, kui aastal 2002 mõrvasid islamiusulised selle juhi Fortuyni ja aastal 2004 filmirežissöör van Goghi. Ajakirjanduses on kombeks nimetada sisserände vastaseid paremäärmuslasteks, aga Hollandis on neid olnud nii parempoolsete kui ka vasakspoolsete hulgas. Ja artiklist jääb mulje, et vasakpoolsete hulgas rohkem, sest parempoolsed pidasid perekonnaelu pühaks ja olid seetõttu nõus võõrtööliste perekondade taasühinemisega, aga vasakpoolsed olid islami vastu üldise religioonivastasuse tõttu. Mul on feisbukis üks Hollandis elav eestlane, kes on feisbuki kontaktide hulgas üks suuremaid illegaalse immigratsiooni ehk pagulaste vastuvõtmise vastaseid, aga ei ole Euroopa Liidu piires toimuva seadusliku rände vastu.

Saksa sisserändevastastest rääkiv artikkel on vähem tasakaalustatud, sest viitab sisserändajate enda kuritegude asemel eelkõige paralleelidele natsiajaga. Üks sisserändevastane on Saksamaal kirjutanud, et sisserändajate IQ on sakslaste omast madalam, sisseränne viib riigi keskmise IQ langusele. Loetud artikli autor lisab joonealuse märkuse, et keegi on kirjutanud, et teooriad IQ kohta on ideoloogilised. Minu meelest nende ideoloogiliseks tembeldamine on ise ideoloogilisem kui põhjendatud metoodikaga teaduslikud uuringud, millest ma olen lugenud. Ideoloogiline ei ole see, et IQ mõistet kasutatakse, vaid milliseid järeldusi sellest tehakse. Teooriad IQ kohta ütlevad ka, et kõige kõrgema IQ-ga inimesed ei ole kõige õnnelikumad ja nad ei ole head autojuhid. Artikli tasakaalukam osa on siiski, kui kasutatakse lainete teooriat, mille järgi natsismi periood põhjustas liberalismi võidulepääsu. Mõtlesin, et Esimese maailmasõja kaotust põhjendasid natsid legendiga pistodahoobist selga, aga Teises maailmasõjas olid nad juba ise kaotuse süüdlased ja nende vastu sai kasutada sarnast argumenti, mida nad varem ise vastaste vastu olid kasutanud.

Üks kümnetest lühematest raamatuülevaadetest rääkis ajast valgustusaja ja romantismiaja piiril, kui kellelgi tuli mõte abielu ära kaotada. Arvustaja nimetab seda mõtet romantiliseks, kuigi ei kiida heaks, sest laste kasvatamine oleks jäänud naistele. Raamat "Romantismiaja inimene" ütleb aga, et romantismiaeg oli suurima abielutruuduse aeg. Ka lapsepõlves loetud romantiliste romaanide üks tunnus oli, et seal vannuti igavest truudust. Seega arvustaja oleks võinud nimetada abielu kaotamise mõtet pigem valgustuslikuks kui romantiliseks.

Olin juba varem tuttav periodiseeringuga, mille järgi pikk 19. sajand kestis Euroopa ajaloos aastatel 1789–1914 ja lühike 20. sajand 1914–1991. Sellest ajakirjanumbrist sain teada veel pika 16. sajandi ja lühikese 17. sajandi mõisted. Aga need puudutasid vist ainult Itaalia, mitte kogu Euroopa ajalugu. Pikk 16. sajand algas Itaalia sõdade algusega 1490. aastatel ja lõppes 1630. aastatel katkuga.

Weimari vabariigi kohta kirjutati, et seal tegutsesid poliitilistel protsessidel nii parempoolsed kui ka vasakpoolsed juristid. Kohut mõisteti natside ja kommunistide üle. Mõtlesin, et seega on Saksa poliitilistel protsessidel pikk ajalugu – need toimusid nii Weimari vabariigis, Hitleri ajal, Nürnbergis ja Ida-Saksamaa lõpu järel ka Berliini müüri ületajate tulistamise süüdlaste üle.