Raha ununes maha

Üks mees oli kirjutanud isa kohta uue paksu raamatu. Lugesin seda. Seal öeldi, et isa on tegelenud paljude teadustega, eriti tugev on ta ajaloos. Kuna kodus oli hiljuti olnud juttu teemal, mis on teadus, tahtsin selle koha emale ette lugeda. Alustasin mitu korda, aga iga kord läksid sõnad suus sassi. Ütlesin, et ma oskan küll lugeda, aga mitte ette lugeda. Proovisin veel kord. Mõtlesin, et ükskord ütlen ühe mehe kohta intervjuus, et ta pole ajaloolane, vaid propagandist. Raamatus oli foto koobastest, kuhu olid rasketel aegadel kogud peidetud. Ärkasin vist üles ja karjusin. Mõtlesin, et nüüd vist kostis hääl teise tuppa. Aga tundus, et ma siiski magasin edasi, mida näitas see, et nägin ainult ühe silmaga. Olin Peedul ja hakkasin minema jala Elvasse poodi. Tee peal tuli meelde, et raha pole kaasas. Oleks võinud ka niisama Elvasse minna, aga pöörasin ikkagi ringi. Olin võibolla hakanud Elvasse minema ka mööda vale teed, sest ma ei mäletanud, et varem oleks tee läinud nii majade vahelt. Mulle tuli meelde, et raha ei ole mul isegi mitte Peedul, vaid olin selle unustanud Tartusse ja sõitnud rongiga Peedule ilma piletita. Ma ei saanud nüüd tagasisõidu piletit osta, samuti ei olnud mul telefoni, millega Tartusse helistada. Aga otsustasin, et kui sain piletita Tartust Peedule sõita, siis saan sõita ka sama moodi Peedult Tartusse. Vajaduse korral maksan trahvi. Linnaliinibussidest tõstetakse piletita sõitjad välja, aga rongis vast nii julmalt ei tehta. Vastu tuli ketist lahtine koer. Algul mõtlesin, et ta võib kuri olla, aga ta oli hoopis sõbralik. Tegin rütmilist koera haukumist.