Lugesin uut lehte

Eile tuli juttu ajalehest "Washington Post". Küsisin, kas seda saab paroolita lugeda. Vastati, et ainult osasid artikleid. Ütlesin, et mina olen lugenud ingliskeelsetest lehtedest "The Telegraphi", see on paroolita. Olen varem viidanud, nagu loeksin ajalehte "Daily Telegraph", aga "Daily Telegraph" ja "Sunday Telegraph" on võrgus ühise lühema nime all koos. Sain teada, et suurematest inglise lehtedest on paroolita veel "The Guardian".

Vaatasin, kas seal midagi ajaloost on. Oli vähem kui "The Telegraphis", aga raamatute rubriigist ühe loo kunstiajaloo kohta leidsin. See kordab juba tuttavat lainete teooriat konkreetse arhitekti näitel. Hawksmoor oli 18. sajandi esimese poole arhitekt, kes projekteeris tähtsaid Londoni kirikuid ja esindas jõulist barokki. Pärast surma teda ei hinnatud, nimetades tema hooneid halvustavalt gooti kivihunnikuteks. Hiljem hakati teda jälle hindama, ta avastati uuesti 19. sajandil ja teda kiitsid 20. sajandi postmodernistid.

Vahepeal lugesin võõrkeelseid ajalehti kogu aeg sõnaraamatuta, aga viimasel ajal mulle meeldib detailselt tõlkida. Keeleliselt panin sellest loost tähele, et "afterlife" on sõnaraamatus hauatagune elu või hilised eluaastad, aga konteksti järgi sobib ainult surmajärgne saatus, mida sõnaraamatus pole. Subjekt ei tule tõlkida alati subjektiks, vaid siin sobis vastena paremini objekt. Eestlane ütleks, et autor on mingi teema osas paremini kodus, aga inglane ütles, et oma kodumurul.