Aleksander Suure sõjaretk

Tulid kaks tüdrukut. Teine neist oli Eva ja esimene tema õde. Kummalgi oli käes saiake. Arvasin, et nad toovad need mulle. Hakkasin saiakesi vastu võtma, aga nad ei lasknud neist lahti. Nüüd sain aru, et nad söövad neid ise. Ütlesin Evale, et ma hakkasin talt saiakest ära võtma. Eva vastas, et ta teadis ette, et ma seda teen.

Televiisoris oli filmivõistlus. Korraga näidati viit filmi viiel kanalil, ning vaatajad pidid ajalehele kirjutama, milline neist neile kõige rohkem meeldis. Ei olnud võimalik kanaleid vahetades kõiki filme tervikuna jälgida. Aga tõenäoline oli, et vaadatakse ainult seda filmi, mida eelteadmiste põhjal kõige paremaks peetakse, kirjutades siis, et see oli parim. Filmitegelaste hulgast tuli valida kõige vastandlikum paar. Tingimused olid, et see oleks mingis mõttes paar ja samal ajal ka vastandlik.

Kivisildnik hakkas ajaleheartiklites Tiiu blogi kritiseerima. Selle peale hakkas Tiiu oma blogis neid Kivisildniku artikleid kritiseerima. Kivisildnik teatas, et ta teeb Tiiu blogi lugemises vaheaja, aga talvel vaatab sinna uuesti, et näha, milliseks see on arenenud.

Ema teatas, et uues "Loomingus" on minu raamatut uuesti arvustatud. Kartsin kohe, et sain sõimata. Aga selgus hoopis, et mind oli kiidetud. Seda raamatut oli "Loomingus" varem juba kaks korda arvustatud, nüüd ilmus mõneaastase vaheaja järel selle kohta kolmas arvustus. Eelmised olid olnud kriitilisemad. Uue eesmärk tundus olevat, et minu raamatut ostetaks. Arvustaja kirjutas, et minu esimese luulekogu luuletused on niivõrd isa omade sarnased, et ei ole kindel, kes need kirjutanud on, kuid teise luulekogu luuletused on väga isikupärased. Oli karta, et nüüd võivad kurjad inimesed alati väitma hakata, et see arvustaja on loll, kuna ta on minu teosesse positiivselt suhtunud. Ma mäletasin, et eelmistel kordadel olid arvustajateks Martin Oja ja Asta Põldmäe, kuid seekordse autori nimi mulle veel ühe lugemisega meelde ei jäänud.

Kui Aleksander Suure sõjavägi läks üle mere Väike-Aasiasse, jäeti laevu valvama ainult neli meest, ülejäänud sõjavägi liikus edasi. Tee peal ehitati endale bambusest majad. Tekkis nälg, millele lahenduse leidmiseks pandi kõik sõdurid omavahel elu ja surma peale kahevõitlust pidama. Kuna võitlesid kõik, siis see sõduritele isegi meeldis. Aleksander Suur ise vist kahevõitluses ei osalenud, et tagada sõjaväele juhi säilimine. Toidupuuduse tõttu hakkasid luiged väiksemaid linde sööma. Sellest kuuldes meenutas Neeme moodi poiss, et kui Gaanas oli näljahäda, sõid luiged seal nälgivaid inimesi. Pärast olid samad luiged Eestisse lennanud. Neid söödeti sigadele. Hoolimata sellest, et luiged olid söönud inimesi, ei tekkinud inimestele toiduks olevatel sigadel geeniriket.

Olime ühes hotellis. Kui ära läksime, saime ühelt naiselt sõimata, et olime olnud hotellis üks päev lepingus ettenähtust kauem, seejuures veel elektrit ja vannivett tarvitades. Mina ei saanud tema vihast aru, sest kui me rohkem tarvitasime, siis sai meilt ka rohkem raha küsida.

Koolis tarvitati erinevate õpetajate võimu ajal erinevaid laudasid. Üks õpetaja võttis kasutusele kõige laiemad lauad, sest ta oli ühe minu klassiõe poolt. See klassiõde soovitas õpetajal need lauad kasutusele võtta, et ta mahuks oma pinginaabriga ühe laua taha istuma. Teised õpetajad ei oleks seda teinud. Mõtlesin, et tegelikult ei olegi väga halb, et see õpetaja selle klassiõe soovi täitis, sest siis oli teistel ka rohkem ruumi. Klass oli ühel pool liivakasti, mina teisel pool. Liivakasti keskel asus Moskva. Praegu oli selline periood, kus Moskva oli liiva all. Hakkasin kühvliga liivahunnikust liiva tõstma. Üks võõras poiss ronis liivahunniku otsa. Minu isa tukistas teda selle eest, sest see olevat liivahunniku valesti kasutamine. Mõtlesin, et peaks isale ütlema, et selle eest ei ole vaja tukistada, aga ei öelnud.

Meid oli tänaseks pulma kutsutud. Küsiti, kas mina hakkan seal meie pere nimel laulma, sest Toomas ei saa seda teha. Mul polnud üldse tahtmist pulma minna. Kaalusin minemata jätmist. Lamasin voodis ja vaatasin pooleldi magades väga huvitavat käekirja. Olin sellele paberile kirjutanud üles oma selle öö unenäo. Seda üle lugedes imestasin, et ei tule seda kohta, kus isa liivakastis mängivat poissi tukistas, kuigi praegu ma mäletasin, nagu selline koht oleks olnud. Kõige lõpus see siiski tuli, kuigi minu mälu järgi oleks see pidanud olema unenäo keskel. Tukistamist oli põhjendatud sellega, et see oli Reformierakonna liivakast, aga poiss ei olnud Reformierakonna liige. Lisaks oli isa pidanud teda liivakastis mängimiseks liiga vanaks.