Vihikukäitumine

Nägin unes, et panin oma leheküljele viiteid teiste blogidele. Osa viiteid sain sellega, et kopeerisin neid Oudekki leheküljelt. Tal oli seal viiteid mitmes reas. Kopeerisin selle rea, mida ta nimetas oma parimate sõprade reaks. Paigutasin selles olnud viited oma leheküljel mitmerealisse raamitud nelinurka. Aga varsti selgus, et kahe seal viidatud blogi omanikud keelasid selle peale juurdepääsu minu arvutist. Keeld ei olnud kuigi tõhus, sest mul on muutuv IP aadress. Mõtlesin lisada viited ka kõigile Simo-nimelistele blogijatele. Selliseid teadsin peale enda kahte. Mulle tuli meelde, et ma pole veel üles riputanud viidet Imelooma blogile. Aga seda ma ei pidanud tingimata tegema, sest seda ma lugesin nagunii ja oskasin sinna minna viidet kasutamata. Pealegi tema oma enam ei täienenud. Viite võis siiski ka lisada.

Koolis oli selline malelaud, millel olid servale kirjutatud kõik erinevad võimalused käikude ülesmärkimiseks. Füüsika õppimine muutus keeruliseks, eriti ei tahtnud mulle meelde jääda konstantide väärtused. Õpetaja ütles selle peale, et ma ei peagi jätma meelde paljude komakohtadega konstanti, vaid võin ka meelde jätta, milliste arvude jagatis see on, siis saab selle iga kord uuesti välja arvutada. Õpetaja kontrollis mu kaustikut. Olin seal igale teisele leheküljele pildi joonistanud. Õpetaja pillas kaustiku maha, nii et see läks kinni. Ta ütles mulle, et ma teeks selle uuesti õige koha pealt lahti, et ta saaks lugeda, mis ma järgmistele lehekülgedele olen kirjutanud. Ütlesin, et edasi ei tulegi midagi. Õpetaja pani mulle vihikukäitumise eest kahe ja vihikuhoolsuse eest ka halva hinde. Mõtlesin, et pärast kooli lõpetamist lähevad klassikaaslased minu kaustikut nähes kadedusest lõhki, sest mul on seal palju pilte, aga nendel on näidata ainult äärejooni ja pealkirjade alla tõmmatud jooni.

Maleturniiril pandi kokku järgmise päeva vooru paare. Omavahel pidid mängima hakkama kaks õde. Ennustati, et see mäng lõppeb viigiga. Mõtlesin teha ettepaneku, et kehtestataks reegel, et järgmises voorus ei tohi kiirviike teha. Aga edasi mõtlesin, et ma olen ise ka rahul olnud, kui ma pärast esimese vooru võitu olen saanud teises voorus Klausiga kiire viigi teha. Seetõttu ei öelnud ma midagi. Mõtlesin, et kui ma kolin tagasi Kaunase puiestee vanasse korterisse, siis on ainult see halb, et kesklinn jääb kaugemale. Aga lahendus oleks see, kui ma hakkaksin kesklinnas harvem käima. Mõtlesin, kus ma jalutama hakkaksin, kui ma Kaunase puiesteel elaksin. Teeksin päris pika ringi. Kalda teel kõnniks ma mööda sõidutee äärset kõnniteed, mitte mööda majade äärset, sest viimane on liiga kitsas, kui keegi koeraga vastu tuleb. Pealegi võivad koerad oma maja juures kurjemad olla kui sellest eemale minnes.