Lugesin pimedas

Lugesin öösel pimedas voodis raamatut. Raamat oli ilmunud "Loomingu Raamatukogus". See rääkis inetutest asjadest, aga oli huvitavalt kirjutatud. Pealkiri oli "Õnnetus raudteejaamas". Oli oodata, et päris lõpus jääb keegi rongi alla. Hakkas juba valgemaks minema. Läksin kööki, kus ütlesin emale ja isale, et ma saan kohe raamatu läbi. Raamatu autor oli Oudekki. Isa ja ema olid käinud just Oudekki sünnipäeval, kus oli sellest raamatust räägitud. Sven Mikser ei olnud raamatu sisuga rahul olnud. Ta oli öelnud, et kahju, et talle selle raamatu kirjutamise ajal Oudekki telefoninumbrit ei antud. Selle lause eest oli Mikser saanud ürituse kõige esteetilisema lause auhinna. Minul oli küll Oudekki telefoninumber olemas olnud. Ütlesin, et Mikser ütles selle lause sellepärast, et kõnealuses raamatus on ka selline lause. Isa vastas, et see ei loe. Leidsin, et raamatus oli ka üks Mikseri moodi tegelane. Ärkasin üles. Nüüd sain aru, et ma polnud öösel üldse raamatut edasi lugenud, vaid olin lugemist unes näinud. Aga mul oli ikkagi õigus, kui ütlesin, et saan raamatu varsti läbi, sest mul oli umbes 80 leheküljest lugeda veel umbes 20. Mulle oli sellepärast tundunud, et mul oli raamat käes, et tegelikult olin käes hoidnud väikest paksu paberi tükki. Ja kui mulle oli tundunud, et kahel raamatu ühes voodis maganud tegelasel oli peal erinev arv tekke, siis see tuli sellest, et üks minu enda lina jäi minust valele poole. Meenutasin, mis unenäos juhtus, et osata seda hiljem üles kirjutada. Ärkasin uuesti. Ma ei saanud enam aru, kas eelmine ärkamine oli olnud tegelikult unenäo osa või olin ma küll ärganud, aga vahepeal uuesti magama jäänud.

Trepikoja ees oli erinevas suuruses vihmausse. Suur vihmauss hakkas väikse suunas roomama. Varsti pidid nad kokku puutuma. Erinevad ussid olid erinevate avangute mängijad. Ma olin maleklassist endale võtnud ühe avangu kohta käiva raamatu. See oli osa esimeses trükis paksemana ilmunud raamatust, mis trükiti uuesti avangute kaupa vihikuteks jagatuna. Ma ei teadnud enam, kas see raamat oli mulle päriseks antud või laenatud. Tõenäolisem hakkas tunduma teine variant, sest Rei oli veel kellelegi öelnud, et selline raamat on saadaval. Praegu istusin koos Reiga malelaua taga ja vaatasime selle avangu variante. Olin selle avanguga palju kaotanud. Rei pani peale tüüpkaotusseisu. Ütlesin, et ma mängin sellest avangust erinevaid variante. Tavaliselt mängisin seda varianti, mida olin viimasena vaadanud. Varem olin mänginud ühte teist avangut.

Isa oli esinemas käies öelnud, et kõik saapad jalast võtaks, sest kui jala sees on haav, toob tuul selle sisse lähedalviibijate haavade seest nakkusi. Toimus maleturniiride sari. Turniiri esimeses osas langesid nõrgemad mängijad välja, seejärel mängiti olenevalt osavõtjate arvust kas finaal või eelnevalt poolfinaale. Olin iga kord finaali või poolfinaali pääsenud. Praegu käis selline turniir, kus poolfinaali pääses kolm inimest. Mängisid Vorobjov-Gusljajev, mina ootasin oma järjekorda. Pidin ka enne finaali poolfinaalpartii mängima. Pealtvaatajad istusid eemal toolidel. Aga mina vaatasin pealt alati otse mängulaua kõrval seistes, sest seal tundsin ennast kindlamini.