Arvutisse tuli ühele võõrale inimesele kiri. Trükkisin selle välja ja lennutasin selle aknast välja vastava inimese suunas. Kiri ei lennanud nii kaugele. Aga üks poiss korjas selle üles ja viis talle. Varsti nägin jälle ümbrikku õhus hõljumas. Ma ei teadnud, kas see on minu visatud kiri või vastus sellele. Tõmbasin lauasahtlid lahti, et mõjutada õhuvoolusid kirja oma rõdule tooma. See maanduski rõdule. Varsti nägin jälle ümbrikku lendamas. Tõmbasin jälle sahtlid lahti. Ka see ümbrik maandus õigel rõdul. See ümbrik oli kuldse paberiga, sees oli roosa paber, millele ei olnud midagi kirjutatud. Laual oli ühe võõra kooli ajaleht. Selles kirjutati, et üks selle kooli 16-aastane poiss nakatas seitse oma klassiõde sihilikult aidsi.
Läksin maleklassi ja hakkasin iseendaga mängima. Rei ütles minu käike nähes, et vanasti olid inimesed targemad. Endale mulle need käigud nii halvad ei tundunud. Laua kõrval istus üks tundmatu vanamees, kes küsis mult, kas tuberkuloosiga käiakse ka saunas. Vastasin, et arvatavasti käiakse. Sellel vanamehel oli nähtavasti endal tuberkuloos. Hakkasin mängima Reiga. Mul olid mustad. Rei tõi viguri g5. Mõtlesin lüia odaga etturi f3 ja pärast gf panna käiguga Rf3 kahvel valge kuningale e1 ja vigurile g5. Aga enne kui ma seda teha jõudsin, märkas Rei, et tema kuningal on tuli. Ta tahtis tuld kõrvaldada, aga mina ütlesin, et kahte käiku ta järjest teha ei saa. Ütlesin, et võtame kõik käigud tagasi. Järgmiseks hakkasin mängima lauamängu, milles laud oli nuppude asemel täis väikseid kiudusid. Esialgu selles poolte kokkupõrget veel ei toimunud, aga kui mäng selleni oleks jõudnud, siis ei oleks üldse teadnud, kuidas laual olevaid seoseid jälgida. Jätsin selle mängu pooleli. Tahtsin hakata mängima kabet. Sain aru, et näen und, aga lootsin, et sel korral õnnestub mul algseis peale panna. Proovisin korraks seisu kohe õigeks kujutleda, aga see ei õnnestunud. Nii pidin nuppe ühekaupa laduma. Panin keskele ühe rea liiga palju, nii et nuppudele ei jäänud käimisruumi. Korjasin liigse rea jälle ära.
Olin Peedul tagumises ruumis. Nägin aknast, et vanaema suvilast tuleb meie poole Jürgeni pere. Läksin keskmisse tuppa, et nad tulles mind tagaruumist ei leiaks. Jätkasin raamatu "Kümme aastat hiljem" lugemist. Et see oli sellepealkirjalistest raamatutest keskmine, siis ütlesin, et selle pealkiri võiks olla "Kümme aastat hiljem ja varem". Olin väga uimane. See ei saanud tulla sellest, et ma päeva jooksul liikunud ei olnud, sest vanaema suvila juures olin käinud. Arvatavasti tuli uimasus sellest, et olin suurema osa päevast toas uimastavate aurude käes olnud.
laupäev, veebruar 24, 2007
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
0 vastukaja:
Postita kommentaar