Lossis ja klubis

Kooli esine oli üks tuba. Mina olin kooli peaukse ees, Helina magas kõrvalukse trepil. Võtsin kätte sulatatud juustu topsi. See krabises nii kõvasti, et Helina ärkas üles. Nüüd pidin näitama, et ma ei krabista niisama, vaid ikka söön ka sealt karbist. Muidu ma poleks söönud. Aga nüüd püüdsin teha hästi vaikselt, et Helina und rohkem mitte segada. Helina oli minu sugulane. Ta oli selle sugulusastmega inimestest ainuke, kellel oli sündides olnud minust erinev perekonnanimi. Aga hiljem oli ta nime teistega ühtlustanud. Läksime läbi suure toa köögi suunas. Helina ütles, et õnneks ei ole minu ema veel üles tõusnud. Aga siis selgus, et ema oli siiski juba tõusnud ja kööki läinud.

Skeemil olid näidatud aadlike sugulusastmed. Oli joonistatud pilt, kus üks aadlik istus nägu paremale ja teised tegelased lendasid nägu vasakule tema suunas. Oli veel ka teine sama sisuga pilt. Aga piltide vahel oli see erinevus, et kui vanemal pildil vaatas istuv ja auru välja puhuv aadlik lendajat, siis uuemal pildil vaatas ta otse üles, olles seega inimlikum. Läksin läbi lossi avakoridori. Kahel pool seina ääres seisid rivis sõdurid. Kuninganna juurde jõudes ütlesin, et sõdurid tuleks ära viia. Kuninganna vastas, et seda ei ole vaja, sest need on väga ustavad sõdurid. Mulle anti ööbimiseks tuba. Või oli minu asemel juba keegi teine. Igatahes see isik ütles, et tundub, et keegi on peegli taga. Sinna vaadates oli seal olnu juba teisele poole seina läinud. Toa saanu ütles, et selge, see on vist see, kes öösiti ei maga. Lossi sissekäigu juures oli nimelt juttu olnud, et selle toa peal olevas toas on ka keegi. Aga saadud toas seisid seina ääres valves naissõdurid. Toa saanu valis nende naiste hulgast endale ühe välja, kuigi tema algne eesmärk oli olnud tulla kuninganna juurde.

Ema rääkis, et praegu on inimestel rumal komme kanda väga nappi riietust ja nüüd on üks naine meie tänavalt ka endale sellised riided teinud, kuigi need talle ei sobi. Kirjutasin korvpalliplatsil kaustikusse romaani. Mõtlesin jätkata kirjutamist nii, et üks mõte kasvab välja teisest. Parajasti tahtsin hakata kirjutama lauset lühikeste seelikute kohta, kui selja tagant tuli üks võõras tüdruk ja küsis, kas ma tahan minna Dakotasse. Vastasin, et ei taha. Läksin natuke eemale. Tagasi tulles nägin, et kaks saabunud tüdrukut on sorteerinud minu ja Klausi vihikud erinevatesse virnadesse. Ma ei hakanud selle vastu protesteerima, sest korral on ka oma head küljed. Mulle ei meeldinud hoopis see, et Klaus tahtis pooled oma vihikud ära visata. Kõndisin sealt ära koos isa ja emaga. Nad rääkisid, et tüdrukud olid küsinud, kes tahab sõita Virginiasse. Ütlesin, et ikka Dakotasse.

Jõudsin maleklubisse. Seal käis palju minu klassikaaslasi. Nad tegid seda minu eeskujul. Praegu tahtsin hakata mängima Kristjan K-ga. Ta oli siia tulnud nähtavasti sellepärast, et olin teda eelmisel päeval unes näinud. Panime peale taskumalenuppe, kuigi mõnel laual oli ka vabu suuri nuppe. Hakkasin kella valmis seadma. Algul tundus juba, et saan kella korda, aga selle sättimine võttis ikkagi kaua aega. Mulle tuli meelde, et alguses ma sain juba aru, et kell tuleb kinnitada plastmasskonksudega malelaua alla. Aga lõputult seda sättida ma ei viitsinud. Hakkasin koju minema, ilma et oleks üldse mängida jõudnud. Olin Võru tänaval. Ma ei mäletanud, kummas suunas ma pean minema. Üks suund tundus õigem, aga seal lõppes tänav risti ees oleva majaga, mida tulles poleks nagu teel olnud. Aga kui ma jõudsin kohta, kus tänav ära keeras, siis nägin, et olin ikkagi õigel teel.